TARTU ÜLIKOOLI GALERII Y NÄITUSED 2004
1)06. – 31.I “Õpetajate tuba” (kur. Jaan Elken) – Jaan Elken, Anne Parmasto, Tõnis Paberit, Jaan Punga, Jüri Kask, Kristel Kink, Rauno Thomas Moss, Toomas Tõnissoo, Kadri Kangilaski. Maal, assamblaazh, video.
2)02. – 15. II “Ma olen tsitaat” (kur. Kiwa, Margus Kiis) – Kiwa, Mihkel Kleis, Andres Lõo. Maal, assamblaazh, graafika, heli.
3)17. – 29. II “Keeniused” (kur. Margus Kiis, Tarmo Vahtra) – Lauri Sommer, Lauri Pajos, Mehis Heinsaar, Marko Kompus, Berk Vaher, Erkki Hüva, Andres Keil, Martini, Kaspar Ranniku, Karoliina Kagovere, Andres Keil, Valmer Valme, Villem Valme, Ivaylo Zlatkov jt.. Maal, joonistused, assamblaazhid, plakatid slaidid.
4) 02. – 21. III Tiit Pääsuke “Maalid”. Maalid, plakatid
5)22. – 04. III P, T saal Alar Madisson “Jalutuskäik Tartu vaimuga Tartu linnas” .
6)A –saalis Mati Karu fotonäitus “Kostüümidraama”.
7)E-saalis Anne Noortekeskuse Multimeedia Labori (Mari Kalkun, Tiit Remm, Kristiina Kriisa, Kadri Soolepp, Bianca Marran Piibe Kolka, Lennart Luhtaru), C@2 (Läti) Kaia Kapsta, Jane Remmi ja Natalie Waldbaumi foto-videoprojekt “Art Merge”.
8)06. IV – 18. IV Signe Fideelia “Kurjaloomakobrikas!”-- maalid, video ja heliinstallatsioon.
9)A-saalis Anna Kainulaineni (Some) maalid.
10)19.IV – 02. V K,P,T –saalides Piret Räni “Punk.Fem” fotod, video.
11)A-saalis Die (Diana Ostrat) fotoinstallatsioon “Müsteerium 35 aktis” .
12)04.V – 16. V Maris Palgi, Kaie Luik “Ihust ja hingest” maalid.
13)18.V – 30. V Ülo Vilimaa “Hingevangla” maalid P & T saalis
14)A & E saalis Renata Sõukandi projekt “Mitmikustamine” ning maalid.
15)31.V – 6.VI Tanja Muravskaja “Man`s Play” fotod
16)10.VI – 20. VI TÜ kunstikateedri diplomandid: Anna Kainulainen “M(h)üsteeria”; Maret Suurmets “Minu sisemine maailm”
17)18. VI – 4. VII E-saalis Karoliina Kaogovere “Autoportreed (Hüvastijätt)”
18)21. – 4.VII Tamara Jelaca (Serbia) karikatuurtekstiilide näitus.
19) 22.VI – 04.VII A-saalis Anneli Kaarna riidenäitus “Naine jäi kellatorni külge rippuma. Uurimus sinisest, ühendatud tekstiilid”.
20) 2 . VIII – 15 VIII Merle Tootsi – skulpt, assamblaazhid (P,T)
21) Marcus Williams (Uus Meremaa) – installats „Reunion“ (A,E)
22) 16 VIII -- 29 VIII Leho Rebis maalid budistlikest skulptuuridest „Mälestusi Indiast“ (P,T)
23) A saal – Anne Kook “Kallis õde” (aktimaalid),
24) E saal Daisy Lappard “Poolel teel” (fotod).
25) 6. IX – 19 IX Tartu Fotoklubi näitus „Pildid“
26) 20. IX – 3 X „Location 4 –Selected Destinations“ – keskkonnaesteetika-semiootika – foto, video (kur. Rael Artel)
27) 4 X – 17 X Rühm Ruum 312 (EKA õppejõud) „TallintARTus“ -- maalid, installatsioonid, skulptuurid
28) 18X – 31 X Rauno Moss, Peeter Krosmann „Kokkupuude“ maalid
29) 01 XI – 14 XI EKA Avatud Akadeemia – maalid
30) 15 XI – 28 XI Kaire Nurk ja Uwe Schloen (Saksamaa) “Kunsti 2 mõistet” – maalid, installatsioonid
31) 29 XI – 12 XII Tartu Kõrgeima Kunstikooli fotoprojekt “Elu ja surm” (P,T),
32) Raivo Kanniku video ja foto „Eks neid näituse ole nähtud“ (E)
33) 13 XII – 26 XII Priit Pajose maalid „Legendid“ (P,T),
34) Meiu Münt „Maalid“(A, E, K)
ÕPETAJATE TUBA
06. – 31. jaanuar 2004
“Õpetajate tuba” (kur. Jaan Elken) – Jaan Elken, Anne Parmasto, Tõnis Paberit, Jaan Punga, Jüri Kask, Kristel Kink, Rauno Thomas Moss, Toomas Tõnissoo, Kadri Kangilaski. Maal, assamblaazh, video.
Kunstigaleriisid ei avata Eestis igapäev, tavapärasem on uudis mõne eragalerii sulgemisest, likvideerimisest, allaandmisest massimaitsele e. turujõududele ( loe: butiigistumine ). Näiteid pole vaja kaugelt otsida - siinsamas ruumides tegutses ju kunagi särava kuraatori ja isikupärase programmiga Legend galerii, mitte kaugel sulges ülemöödunud aastal uksed Sebra galerii, Raekoja platsil likvideerus non-profit galeriina Rüütli galerii ja
asemele tuli vähenõudlikumale maitsele orienteeritud salong.
Tartu Ülikooli käitumine sellistes tingimustes kunstitundliku metseenina ( aga seda ühe non-profit näitusepinna /taas/avamine kahtlemata on ) on igati tervitatav, niisamuti nagu Tartu linnavalitsuse-poolne toetus ( mis õigupoolest on ühe omaaegse lubaduse - asutada nn. linnagalerii - veidi teisenenud realiseerumine ).
ÕPETAJATE TUBA on omamoodi aruandlus tööandjale, alma materile ja
neile, kes Eesti kunsti konteksti valdavad, üllatav tõdemus kui representatiivne ja mitmetahuline õpetajate tuba Tartu Ülikooli Kunstide osakonna maalikunsti õppetoolil on.
Jüri Kase ( s.1949 ) geomeetrilised abstraktsioonid kuuluvad juba aastaid meie kunsti klasssikasse, näitusel sekundeerib 2003.a valminud väikeseformaadiline Valguses ja varjus Kase suureformaadiliste figuraalsete lahendustega. Anne Parmasto ( s. 1952 ) abstraktse ekspressionismi kaanonitele vastavatel värviintensiivsetel maalidel on pinge läbi jõhkrate, erootilise varjundiga plahvatuslike lahenduste kruvitud maksimumini.
Jaan Punga ( s.1948 ) 2000.aaastal valminud Maastiku filosoofia ja Öine vihm esindavad näitusel maastikulise alge tõlgitsust meie nüüdiskunstis. Punga on kunstnik, keda 1970-ndatel identifitseeriti hüperrealismi traditsioonilise, nn. natuuritruu laadi ortodoksse esindajana.
Stilistika mõttes on ta aastatega jäänudki pendeldama kuhugi hüperrealismi ja seda kustutava scratsh-i vahele, maalitehnilise poole pealt on teda alati paelunud eksperimenteerimine faktuuridega.
Kristel Kink ( s. 1968 ) esindab uut videokunstnike põlvkonda, graafikuharidusega kunstniku Avamine uurib läbi anonüümse ja impersonaalse vägagi personaalseid ja märgistatud emotsioone. Rauno Thomas Mossi ( s. 1977 ) elegantne salongimotiiv mängib teadlikult camp-i ja kitshi piirimail, testides sellisena pigem vaataja eelistusi.
Toomas Tõnissoo( s. 1973 ) ja Kadri Kangilaski ( s. 1972 ) esindavad veidi teistsugust koolkonda ja mõtlemist Eesti nooremas kunstis, nende neofiguratiivsuses on lillelapselikku sõltumatust, teadlikku kõrvalevaatamist
modernistliku kogemusest. Väga optimistlik seisukoht ja vaatepunkt pragmaatilisele ja asisele eesti elule. Tõnis Paberiti ( s.1952 ) installatsioonid on suure sotsiaalse mahutavuse ja kõlaga. Tema liiva-maalid
toovad meelde omaaaegse arte povera käigud, pseudo-ajaloolised installatsioonid loovad aga uusi tulevikumälestusi kitshinäljas väikekodanlusele, mängides osavalt publiku kvaliteedi-ihalusega.
Jaan Elkeni (s. 1954 ) autobiograafilist ainest kasutav töödekolmik on sarjast Mälumäng, maalituna 2004.aastal on käesolev näitus tööde esmatutvustus. Kunstnik lähtub teesist et personaalseid mälufaile ei saa alateadvusest kustudada, visuaalset atraktiivsust lisab põlatud nõukogude aja poweri-ga regaalide taaskasutamine ja kolikambrist väljatirimine, omamoodi ajaloo rewriting.
Jaan Elken
TÜ maali õppetooli professor,
näituse kuraator
A saal
Tõnis Paberit "Rauaaeg" liiv, muld, lõuend, metall 1994
Tõnis Paberit "Kaks" metall, samott
Jaan Elken "Kehakeemia" 2004 õli, lõuend
Jaan Elken "Lihalik" õli, lõuend 2004
Jaan Elken "Velvet Underground III" õli, lõuend, lipp 2004
Koridor
Kadri Kangilaski & Toomas Tõnissoo seeria "Eesti piim" akrüül, vineer 2002
Kadri Kangilaski & Toomas Tõnissoo seeria "Eesti piim" 2002
Kadri Kangilaski seeria "Eesti piim" 2002
Tõnis Paberit "Kannud" samott, plekk
Tõnis Paberit "KompositsioonI" Tartu mullastiku profiil, liiv, muld, penoplast, metall
Jaan Punga "Maastikufilosoofia: kuldlõige" õli, lõuend 2001
P saal
Jaan Punga "Öine vihm" õli lõuend 1999
Jüri Kask " Akt" akrüül, lõuend 2002
Jüri Kask "Akt" 1996
Jüri Kask "Mäng" 2002
Jüri Kask "Valguses ja varjus" 2003
Anne Parmasto "Ronda Corrida" õli, lõuend 2001
Anne Parmasto "Pool apelsini sinule" 2002
T saal
Rauno Thomas Moss "Fumer Niut A Votre Entourage" õli lõuend 2003
Kristel Kink "Avamine vastuvalgust" video
Luarvik Luarvik (Mihkel Kleis, Andres Lõo, Kiwa)
"Ma olen tsitaat"
2. -- 15. veebruar 2004
Andres Lõo: tsitaat kui tühik
Mihkel Kleis: tsitaat kui täisik
Ki wa: tsitaat kui teisik
kollaazh-assamblaazh-hommaazh
ruum-heli-tekst
karsumm-kaja-vaikus
psühhoakustika-mikromakro- edasi
tsitaat-laen-lõpmatusest
Kui visuaalkunstnikest kodanikud Lõo, Kleis ja Ki wa kunagi üldse kohtunud on, siis võib-olla hotellis nimega Hukkunud Alpinist, ruumis, kust saab minna sõnade ja tähtede vahele, kus on juba möödutud personaalsetest ja kultuurilistest arhetüüpidest, kus tegevus allub veel ainult nn edasi-printsiibile.
Heli loojatena on nende härrade kogunemispunktiks igavesti ambivalentne persoon Strugatskite kultusraamatust: on ta võõras, robot, tulnukas, vaimuhaige, „surnud mees“ – lõpmatuse zeniidist lähtuva kiire tulipunkt. Jah, te tunnete teda, see on hr Luarvik L. Luarvik, kelle nime oma avant-rock grupile esmase ühisnäituseni jõudnud noorkunstnikud laenasid. See laen ei kuulu tagasimaksmisele (pigem edasi), see tsitaat on võetud ja kinnitatud ühte ida-euroopa väikeriiki, kus huvitute pilkudega inimeste vahel karjatab aegajalt värviline panter Kleisi assamblaazhilt, kaigub telemonitoridest läbitulvav universaalne tühjus Lõo maalilt või lajatub obsessivne hüüdlause Ki wa foto-montaazhilt.
Nihilistlikke autoripoose ühendab plakatikunstipärane ekstsentrilisus, mis metafüüsilises mõttes on üllatavalt laia haardega. Nimetagem seda mikromakro origamiks.
Isegi siis, kui ütleme või arvame end kehastavat ainult tingimatut armastust või tühjust või alg-ilmutust, oleme me tsitaat ja seda mitte ainult kultuurilises mõttes või üldkeele süntaksi siseselt. Alateadvuse kapital on tsitaadid, psühhoakustika on visuaalide muusika, kõnepult , mis häkitud siia planeedile tähtede ja interpunktsioonimärkide vahelisest vaikusest.
Ki Wa
Inspireerinud on barokk, kui universaalne mõiste küllusefetishismist kunstis. et seda mõista ei pea tingimata minema 17.sajandisse. barokk avaldub pidevalt ja üha uuesti läbi eri ajastute vaatamata kas ta haakub hetke trendidega või mitte, st. alati on võimalus teda mingi muu taustsüsteemiga siduda.
mul meeldib oma töid teha nii, et jääks mulje nagu peituks neis sügav jutustus, kui vaataja leiab neist mingi loogilise stoori, siis on hästi, sest mina ei tea täpselt millest ma jutustan. tegelikult ma ei püüa ega tahagi seda täpselt mõista, sest siis kaoks sealt müstiline võlu, ilmselt ongi tegemist mingite psühhoanalüüsi abil lihtsalt lahtiseletatavate banaalsete komplekside, hirmude ja ihadega. ma lihtsalt imen alateadvusest välja intrigeerivaid kujundeid ja kombineerin neid omavahel. see ongi väga lühidalt kõige olulisem, kõik muu - võimalikud viited kaheksakümnendate või seitsmekümnendate esteetikale pole primaarsed, need käivad lihtsalt minuga kaasas kuna olen selle ajastu laps ja eks lapsepõlve mälestused jäävad ikka kummitama, samas koguneb visuaalset infot pidevalt juurde ja see seguneb eelnevaga jne. seda küll, jah, et ma ei loe artforumit et hoida nö. kätt aja pulsil, pigem "aja pulssi" siis juba, kuna mul meeldis selle oma aja kohta eesrindlikult läänelik kujundus.
Mihkel Kleis
ANDRES LÕO on näitusel küll esindatud vaid kahe maaliga, mis kunstniku "alfaperioodi" tähistavad - mis aga oma arhetüübiotsimises ja lihtsuses on platvormiks ja sidujaks kogu kunstniku loomingule. Välja on pandud ka üks found object taies. Lõo loomingut iseloomustabki lähenemine minimalisminurga alt, metapinna paljusus ning algheli otsingud suvaliste tähistajate kosmosest.
Andres Lõo
MUUSIKA-, KUNSTI JA SÕNAMEISTRID LUARVIK LUARVIKUST RÄÄGIVAD ISE
Olete seni vähemalt üheskoos tuntdu kui muusikud ansamblist Luarvik Luarvik, kuigi kõik juba pikemat aega olnud. Kas see on teie esimene ühsinäitus?
Kleis: Varem on ühise näituse plaane möödaminnes arutatud küll, kuid see on jah tõepoolest esimene.
Lõo: Ja ma imestan, et sellist varem ei ole korraldatud. Mõtteviisi järgi oleme juba mõnda aega midagi hoopis laiemat, kui lihtsalt bänd. Pigem mingi projekt või "keegi kolmas, kelle teos saab kokku ühine teadvus". Sünergiline väli väreleb kõigis suundades ning raam "Luarvik Luarvik" rebeneb. Osa sellest on nähtav aadressil www.looming.org, ehkki teiste nimetajate all.
Pealtnäha on teie kunstikeel üksiti väga erinev. On teil mingeid ühiseid kunsti-ideid ja kui siis millised?
Ki wa: Kümneaastasena oli probleem, et pole õigeid inimesi kellega bändi teha, -ja võib öelda et peale punk'i ei teadnud ma sotsiaalsetest nähtustest, avangardist või helide mentaalsest paralleelväljast midagi, raadiost tuli ju crap'i, õnneks olid raamatud, ehitasin telefonimkritest ja lõuna eesti mänguasjakauplustes saada olnud "instrumentidest" suhteliselt primitiivseid elektroonilisi-mehhaanilisi konstruktsioone. Mäletan kuidas lõhkusin Taagepera haigla taga vanu päevavalguslampe, ise teadmatuses oma teo keskkonna- ja ühiskonnakahjulikkusest, endal ainuke mõte peas: kuidas saaks just sellist heli lindistada ! Ja siis selle lindistusega edasi töötada. Täpselt nii: edasi. Nüüd on kõik uksed avatud ja süsteemid töötavad normaalselt, et luua salvestustehnika ja raaliprogrammide abil "tõelist" maagilist muusikat, molekulariseerida ürgheli omamoodi süntaksivälises "mõttesüntesaatoris", kuigi "üleüldine" tendents on pigem hägusele müstilisele ebamaisusele.
Kleis: Naljaga pooleks ühendab meid see, et oleme kõik suured individualistid ja ei astu mingisse kompromissi loomingu osas. Selles mõttes on meil tegelikult üsna suuri erimeelsusi, aga noh ega ei ole kunagi püüdnud pingutada ka et niisugust üksmeelt saavutada. Tähtis on säilitada oma tõekspidamisi. Teeme täpselt seda mida me ise tahame ja kunsti või muusika abil on seda üsna kerge teha, kui eesmärgiks on eksperimenteerimine.
Lõol on näitusel väljas kaks minimalistlikku maali: "Artist" ja "Altar". On sellel A-kesksusel mingi idee taga?"Altaril" on kujutatud digifotopixelrastris televiisoreid, kas on see seotud popkunsti "ürgsete" motiividega nagu meedia jne?
Lõo:Äratundmine "kunstnikuna" tuli läbi segaduse ja suubus lihtsusse. Lihtsaimaks enesemääramisviisiks sellel ajal (2001) sai täht "A" ning kõikvõmalik sellest nõrutatud tõlgendus. Sealt ka üks minu pseudonüümidest - A nagu alfa. Tegelen muuhulgas video ja heliga, meediateemaga ning eesmärgiks on jabur püüd ambivalentset selgesse tõlkida.
Ki wa: Andres Lõo pilt "Altar" oli enne näitust 14 kuud ainuke mööbliese Tallinnas, sain aru et tegu on nn lõpmatusse vaatamise telekatega. Küsimus kas tegu võiks olla ka planeetide või veepiiskade või akendega, ei esine Lõo A- märgiga meemis.
Lõol on väljas ka samuti suhteliseltminimalistlik installatsioon "Hommage a Kaarel Kurismaa". Mis suhted Kurismaaga?
Lõo: Kurismaa aga lingib läbi Metabori (vt. www.looming.org/et/toimunud). Kummardan Kaarel Kurismaale nagu Duchamp'le
Kiwa: Metaborist oli üks tekst ajakirjas Muusika 11/03, see on ka looming.org'is olemas. Kurismaa -kui härrad minuga nõustuvad-, võiks öelda, et see mida me siin ja praegu teeme ja et me üldse teeme, on suures osas seotud mõningate tema helisid tilkuvate seaeldistega, kus avastatakse end seismas põlluveeres, käel kompass.
Mihkel, sul on väljas seeria moodsatest materjalidest ja mänguasjadest tehtud isekujundatud vappide seeria “Legend Mihkel Kleisist”.
Kleis:Seeriat tehes olin huvitatud heraldikast ja fantasy art'ist,kui kunstivaldkondadest mida vaatamata oma atraktiivsusele ei ole kunagi peetud nö. tõsiseks kunstiks. Leidsin heraldikas mitmeid ühiseid jooni popkunsti ja sürrealismiga. Lähtusin sellest et vapp koosneb rüütliromantilistest põhiväärtusi kujutavatest märkidest, need on esitatud läbi psühhoanalüütilise kõverpeegli ja tervik on kujundatud kui popilik plakat.
Veel on väljas omapärased justkui pehmed assamblaazhid, mis justkui vihjavad aegadele kusagil 17—19. sajand, kus vanad müüdid-legendid polnud veel surnud aga jumalaid juba tapeti, teadus arenes ja tuli Darwin. Sa ise oled rääkinud oma barokiteooriatest.
Kleis.Inspireerinud on barokk, kui universaalne mõiste küllusefetishismist kunstis. et seda mõista ei pea tingimata minema 17.sajandisse. Barokk avaldub pidevalt ja üha uuesti läbi eri ajastute vaatamata kas ta haakub hetke trendidega või mitte, st. alati on võimalus teda mingi muu taustsüsteemiga siduda.
Mul meeldib oma töid teha nii, et jääks mulje nagu peituks neis sügav jutustus, kui vaataja leiab neist mingi loogilise stoori, siis on hästi, sest mina ei tea täpselt millest ma jutustan. Tegelikult ma ei püüa ega tahagi seda täpselt mõista, sest siis kaoks sealt müstiline võlu.Ilmselt ongi tegemist mingite psühhoanalüüsi abil lihtsalt lahtiseletatavate banaalsete komplekside, hirmude ja ihadega. ma lihtsalt imen alateadvusest välja intrigeerivaid kujundeid ja kombineerin neid omavahel. see ongi väga lühidalt kõige olulisem, kõik muu - võimalikud viited kaheksakümnendate või seitsmekümnendate esteetikale pole primaarsed.
Kiwa, seleta lahti näituse pealkiri "Ma olen tsitaat".
Kiwa: Kogu maailm on meie ühisnäitus, nullist laenatudud tsitaat. Andres Lõo, tsitaat kui tühik, Mihkel Kleis, tsitaat kui täisik, Ki wa: tsitaat kui teisik.
Galerii nõukogu eemaldas seeriast kaks tööd, kartes lastepornosüüdistusi. Sinu kommentaar.
Artist Unknown: Teeskleme tagasihoidlikkust. See oli töögrupi ühine otsus. Ühe kutseliidu president LÕHKUS salaja meile siiani teadmata isiklikel motiividel näituseinstallatsiooni, tõestamata andmetel olevat ta apelleerinud nõukogu otsusele. Ühel pildil olid seal kaks riietatud figuuri, poiss ja tüdruk ka. Tegu polnud ka isehakanud breneriga, kõik toimetati ööhämaruses ja varjati meedia eest. Olemuslikult erinevatest diskursustest on nüüd siis saanud ristuvad paralleelid! Mõneti kummastav: tõstatades küsimuse, kuidas on ühendatud nihe ja süütuse masinad, saime tagasi küsimuse, kuidas on korrelastsioonis eetiline kunst ja kutse-eetika. Protokunsti lauseks on ju ikkagi autistlik kapital, seepärast on olemuslikult "nähtavakstegev", kui seda sotsiaalsetesse ja "madalatesse" segatakse või kui see ametnikel vuntsi kikki ajab. Sest seal jõutakse ju ainult primaarsete opositsioonideni: "kole" muusika, "tuppa sobimatu" pilt, "segane" tekst. Ikkajälle jõuame edasi omamoodi alglauseni: miks Olaf, kui ta on nukk, tantsib palju inimlikumalt, kui inspektor?
Kunstinäitus ikka ei ole ju mingi järjekordne kultuuripreemiate või pidurite show, kus võib vabalt vahtu suust välja ajada ja veidi friiki panna. Võibolla mõjus vägivallavastane plakat kirjaga "Järgmises elus sünnid sa rotina" tõesti liiga metafüüsilise hardcorena neile nii-ütelda "pilves" kunstiinimestele. Kogu näitust me ei sulgenud, objekti "Kummardus Kaarel Kurismaale", nagu ka "Lõpmatusse vaatavaid monitore", assamblaazhe ja kollaazhe võis vaatamas käia ikka lõpuni! Pildid koos installatsiooni helimaterjaliga avaldatakse klubi Tallinn häälekandjas "Noorte Hääl", muude materjalidega saab, nagu ikka tutvuda e- zine'is looming.org Ja paranoia-ahel jätkus: järgmisel päeval keelati pealinna suurima eragalerii poolt paar aastat töös olnud robot-elektro/future elektronica festivali ja raamatu eelpresentatsiooni üritus, soov oli Ole geniaalse näitusega sünesteesia-platoo luua. Koos partneri Hendrik Kaljujärvega, kes on tuntud ka kui rahvusvaheliselt arvestatav elektroartist Ropotaator, lubame muidugi subkultuuri lippu kõrgel hoida ja seda mitte Nike'le homme maha müüa.
Mis raamatuga on tegu ja kas festival jääb toimumata?
Ki wa: Raamatut "Roboti tee on nihe" hakkasin kavandama ja eeltekste koostama millalgi [praeguse Forseliuse] kirjandusklassi ajal, on ju selge, et totaalset raamatut kirjutatakse kauem kui eluaeg, noh, maagilise neljateistkümne aastaga õnnestus hakkama saada (naeratab). Uue kirjastajaga sujub koostöö hästi, poleks oodanudki, et ka ida-sado-euroopas võib professionaalseid kultuurimasinaid olla. Festivali avaüritus -kuna tegu on ilma eelarveta asjaajamisega- lükkub edasi, väikese temaatilise programmi esitlen ilmselt 21 veebruaril klubis Tallinn.
Kiwa ja Lõo on tegelikult Tartust pärit, kuigi viimastel aastatel pigem Tallinnas tegutsenud. Kuidas vanas kodulinnas tundub?
Ki wa: Vaikne ja meeldiv nagu siin Eestis ikka. Päikest kõigile! Isegi siis, kui ütleme või arvame end kehastavat ainult tingimatut armastust või tühjust või alg-ilmutust, oleme me tsitaat ja seda mitte ainult kultuurilises mõttes või üldkeele süntaksi siseselt. Alateadvuse kapital on tsitaadid, psühhoakustika on visuaalide muusika, kõnepult , mis häkitud siia planeedile tähtede ja interpunktsioonimärkide vahelisest vaikusest.
Lõo: Alati on rõõm "tagasi tulla". Tartu ei lase endiselt ennast paika panna. tänan tähelepanu eest.
Luarvik Luarviku tulevikuplaanid?
Kiwa:Teeme praegu kõik kaastööd mikrokirjanduse antoloogiale "Kangelas-ema toitepiim". Kuna teen praegu The Aluminium Groupile MTV-videot, siis tekkis mõte Luarvik Luarviku äsja sissemängitud materjal anda miksimiseks legendaarsele post-rocki produtsendile John Mc'Entire'le.
Lõo: Uueks ühisnäituseks on Luarvik Luarviku kolmas helikandja, mille salvestused praegu käivad. Samas, nagu see nii sobiv "ma olen tsitaat-kontsept" ütleb, me tsiteerime iseennast, keskkonda, teineteist - oleme läbipõimunud ja viibime pidevas ühisnäituses. Kõik see ei mahu galeriiseiinte vahele..
Küsitles MARGUS KIIS
A saal
Vaade Andres Lõo töödele
Andres Lõo "Artist"
Andres Lõo "Altar"
Andres Lõo "Hommage a Kaarel Kurismaa"K saal
Mihkel Kleis "Holokausti kummituslaev"
Mihkel Kleis "Jumalate hukk"
Mihkel Kleis "Legend"
Mihkel Kleis "Päev, mil jumal lõi jõulud"
Mihkel Kleis "Jumalate hukk"
Mihkel Kleis "Ehast koiduni"P saal
Mihkel Kleis "Loomuvastane"
Mihkel Kleis "Autoportree esivanemana"
Mihkel Kleis "Loomuvastane"
Mihkel Kleis "Legend"
Mihkel Kleis "Legend"
Mihkel Kleis "Legend"
Mihkel Kleis "Satanisti unenägu"
Mihkel Kleis "Autoportree metshaldjana"
Mihkel Kleis "Jumalate hukk"
Kiwa "Ma olen tsitaat" I
Kiwa "Ma olen tsitaat" I
Kiwa "Ma olen tsitaat" IT saal
Kiwa Roboti tee on nihe
Kiwa Järgmises elus sünnid sa rotina
Kiwa Piknikukorv
Kiwa "Roboti tee on nihe"
Kiwa "Puur või porgand"
Kiwa Roboti tee on nihe
Kiwa "Loe mind üle"KEENIUSED
17. – 29. II 2004
(kur. Margus Kiis, Tarmo Vahtra)
KEENIUSED
Näitusel “Keeniused” on väljas nende inimeste tööd, kes tegelikult teevad head ja huvitavat kunsti aga seni pole neid julgenud välja panna. Nad nikerdavad kodus, näitavad sõpradele aga kuna nad “päris” kunstnikud pole, siis avalikult nende kunstiloomingut ei näe. Paljud neist on tunnustatud muul alal. KASPAR RANNIK -- literaat, vene filoloog ja pühendunud raamatuhuviline, keda võib näha Rüütli tänava poes “Ruum”.
ANDRES REDI – hullkeenius-ärimees.
MARKO KOMPUS – Supilinna poeet, sürrealist ja muidu lõbus mees.
ERKKI HÜVA – tuntud Tartu kultus- ja tänavamuusik, alati pidulik seltskonnainimene
TÕNU VORMS – jazztrompetist ja flötist ansamblist Martin Tamm Quartet.
MEHIS HEINSAAR – tunnustatud proosakirjanik, kirjutanud “Vanameeste näppajad” ja Härra Pauli seeria.
BERK VAHER – tõeliselt universaalne ja tark mees, kirjanik, kriitik, teoreetik ja poliitik.
MERLE JÄÄGER – (kuri)kuulus näitleja ja folkmuusik.
ANDRES KEIL – kriitik, propagandist, galerist ja õpetaja.
LAURI SOMMER – muusik, kirjanik, kriitik.
VALNER VALME – ajakirjanik ja toimetaja Postimees Arteris
VILLEM VALME – ajakirjanik (Eesti Ekspress) ja Kohvirecordsi tegija.
MARTINI – muusik, disainer, zen-filosoof.
Nende seas on ka kunstnikud, kes pole mingil põhjusel leidnud tunnustust, kuigi just nemad võivad olla tõelised geeniused. Näitusel on väljas KAROLIINA KAGOVERE suurepärased eksistentsialistlikud fotod, LAURI PAJOSE sürrealistlik maal, IVAYLO ZLATKOVI unenäoline foto, LIISA MURDVEE omapärased maalkollaazhid ja assamblaazh. Igatahes põnevust peaks jätkuma.
MARGUS KIIS, galerist-kuraator.
Lauri Sommer, Lauri Pajos, Mehis Heinsaar, Marko Kompus, Berk Vaher, Erkki Hüva, Andres Keil, Martini, Kaspar Ranniku, Karoliina Kagovere, Andres Keil, Valmer Valme, Villem Valme, Ivaylo Zlatkov jt.. Maal, joonistused, assamblaazhid, plakatid slaidid.
KASPAR seeria “Leia 10 erinevust” (4 fotot) 2002
IVAYLO ZLATKOV “Unenägu” (foto) 2004
REDI joonistused kõrtsudest (3 joonistust)
KAROLIINA KAGOVERE seeria “Curriculum Vitae” (7 fotot)
MARTINI “Puusärgi kavand Pöörduga” 2004
MARTINI “Astu sisse ennem kui sa end korda teed” 2004
MARTINI “Teada värk” 2004
MARTINI “Purikad” 2004
MARTINI “Tilgub” 2004
MARTINI “Na küll maeti, a na omma koolnust ülesse tõusnu” 2004
MARTINI & KASPAR “Tokio Kafka” 2004
MARTINI “Kaabakas toas” 2003
MERLE MERCA JÄÄGER seeria “Var`okaehtusõq” (11 teost) peegel, vitraazhivärv 2000 -- 2004
TÕNU VORMS “Must vaikus” õlipastell 2004
TÕNU VORMS “Maskita” õlipastell 2004
TÕNU VORMS “Kõrb võttis nad kõik” õlipastell 2004
VALNER VALME “Sõbrad sugulased” (õli, papp) 2004 seeriast “Mis on moes”
VALNER VALME “Shefid bändid” (õli, papp) 2004 seeriast “Mis on moes”
ANDRES KEIL “Hero” digiprint 2004
VILLEM VALME seeria “Erkki, Lauri, mina” (5 fotot) digifoto 2003
ERKKI HÜVA “Lill emadepäevaks” 1968
ERKKI HÜVA “Ema” 1970
ERKKI HÜVA “Hiir” 1972
ERKKI HÜVA “Liblikasuvi” 1970
ERKKI HÜVA “Lepatriinu” kollaazh 1970
ERKKI HÜVA “Karupoeg Puhh” 1969
ERKKI HÜVA “…aga kui see on armastus” 1972
ERKKI HÜVA “Ikarus Lux” 1969
ERKKI HÜVA “Camel” kollaazh 1970
ERKKI HÜVA “Jõuluküünal” kollaazh 1972
BERK VAHER joonistused (2 lehte)
LAURI SOMMER 11 joonistust
LAURI SOMMER “Tulyaku mask” 1980-ndad
MARKO KOMPUSe installatsioonid
“Neegritar” 2003
“Apostel Peetrus” 2003
“Härra Pauli mustandid” 2002
“Kolgata” assamblaazh 2004
“Kitarratas” 2004
“Kopsuvähk” assamblaazh 2004
“Sinihabeme salvest” 2000 – 2004
“Kass Carmen” muumia – assamblaazh 2004
LIISA MURDVEE “Preili N” 2004 assamblaazh
LIISA MURDVEE “Tüdruk jõele” õli, papp, kollaazh 2003
LIISA MURDVEE “Valel ajal vales kohas sündiv ime” õli, papp, kollaazh 2003
MEHIS HEINSAAR 34 joonistust
BERK VAHER joonistused
Tiit Pääsuke
"Maalid" ("Paintings")
2. märts -- 21. märts 2004
Tartu Ülikooli vabade kunstide professoriks valitud Tiit Pääsuke avab 2. märtsil (teisipäeval) kell 17 oma isiknäituse “Maalid” TÜ galeriis Y. See on Pääsukese esimene personaaleksibitsioon Tartus peale 1991-ndat aastat, kui tema teosed olid üleval Tartu Kunstimuuseumis. See on ka Pääsukese esimene isiknäitus peale 2002. aastat, kui ta maale sai näha Pärnu Linnagaleriis.
1941. aastal sündinud Tiit Pääsuke on Eesti maalikunsti tänapäevane klassik, kes tõusis esile 1970-ndatel aastatel kohati fotoliku täpsusega maalitud eksistentsiaalse hõnguga maalidega. Läbi aegade on Pääsuke olnud isepäine tegija, keda pole huvitanud kehtivad trendid ja kunstiseltskonna meeleolud. Tema on alati ajanud oma rida.
Ygaleriis saab näha tema viimaste aastate maale, milles on tugev sürrealismielement ja mis oluliselt erinevad Pääsukese teada-tuntud stiilist. Üleval on mituteist VÄGA erineva mõõtmega õlimaali, kuid ka omapäraseid näituseplakateid kunstniku pikast karjäärist.
Ise on ta kirjutanud:
“ON
Kõik on seal, kuhu see parasjagu ära mahub. Näituse teema, nimi või piltide sisu on INIMSESEKS OLEMISEST. Õieti on see üks ja see sama maal, mis alati pooleli on. Inimesed ja mis neis peidus on., neil peal ja ümber on ja see mis neist põhjustatud on. Sellest piisab. Lõppude lõpuks on ju kõigel mingisugune seletus olemas kui hoolega otsida. Arvan siiski, et maalikunstis kunagi nii ära seletada ei saa et see otsa lõpeb.”
Tiit Pääsuke
Tiit Pääsukese näitus “Maalid” on Y galeriis 21.märtsini.
T I I T P Ä Ä S U K E CV
s. 22.12.1941 Põltsamaal
1957-62 Tartu Kunstikool
1962-63, 1966-71 Eesti Riiklik Kunstiinstituut
enesetäiendus 1974-75 Repini nim.Kunstiakadeemias
1982 Vilniuse Kunstiakadeemias
Alates 1971 Kunstiakadeemia maali ja joonistamise õppejõud
1992-1994 Soome Rovaniemi Kunstikooli(ROTKO) joonistamise,
maalimise ja värvikompositsiooni õppejõud
1994 Lapi ülikooli õppejõud
2000 Eesti Kunstiakadeemia professor, joonistamise õppetooli juhataja
Valik näitusi:
2004 Y-galerii, Tartu
2003 Loomad ja inimesed, EKM,Tallinn
2003 Paratamatus elada ühel ajal , EKM, Tallinn
2003 Lapsepõlv. Laps eesti kunstis , Tartu KM
2002 Kapital, EKM, Tallinn
2002 Pääsuke ja tema endised õpilased, Albu mõis
2002 Maal 2002, Tallinna Kunstihoone
2002 Kadunud pojad, Viljandi Linnagalerii
2001 I Põhjamaade maalitriennaal, Stokholm, Väsby, Rootsi
2001 Eesti maalikunst XX sajandil, Pariis, Prantsusmaa
2000 isiknäitus "Ainult maalid" Eesti Riiklik Kunstimuuseum, Tallinn
2000 "Dejavu" , Tallinna Kunstihoone
2000 "Eesti maalikunst aastatuhande vahetusel", Tallinna Kunstihoone
2000 Eesti kunsti näitus Saksamaal
1999 Eesti kunst ajaleht "Kaleva" kogust, Amos Anderssoni Kunstimuuseum, Helsingi
1999 "Ruum ja vorm.Maalitud mööbel", Tallinna Kunstihoone Galerii
1999 isiknäitus, Eesti Panga Galerii, Tallinn
1999 isiknäitus "Sünnikodu", Põltsamaa kirikla
1998 isiknäitus, Eesti Vabariigi Saatkond Riias, Läti
1998 isiknäitus "Varjab ja valgustab"II, Kastellaanimaja galerii
1997 isiknäitus "Varjab ja valgustab"I, Kärdla kunstigalerii, Hiiumaa
1995 isiknäitus, Viljandi kunstisaal
1995 "Blended I", Riia Väliskunsti Muuseum
1995 isiknäitus "Jooned ja triibud", Tallinna Kunstihoone Galerii
1991 isiknäitus Tartu Kunstimuuseum
1990 "Hailuotoa ja mertä", Oulu, ajaleht "Kaleva" saal, Soome
1985 Baltimaade III maalitriennaal, Vilnius
1983 isiknäitus, TM-Gallerii, Helsingi, Soome
1983 isiknäitus, Oulu Kunstimuuseum, Soome
1983 isiknäitus, Viljandi teater "Ugala"
1983 isiknäitus, Tartu Kunstnike Maja
1982 isiknäitus, Eesti Kunstimuuseum
1973 13 maali, Tallinna Kunstihoone Galerii
1968 esimene esinemine, Kevadnäitus, Tallinna Kunstihoone
Tunnustused:
2000 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia isiknäituse "Ainult maalid" eest
1999 EV teenetemärk, Valgetähe IV klassi orden
1997 Saku õlletehase väljapandud maali aastanäituse preemia
1991 Konrad Mägi medal
1981 Kr.Raua preemia
1978 Vilniuse maalitriennaali preemia
1975 Kr.Raua preemia
Töid kogudes:
Eesti Kunstimuuseum
Tartu Kunstimuuseum
Tallinna Kunstihoone
Viinistu Kunstimuuseum
Eesti Panga kunstikogu
Saku õlletehase kunstikogu
Sadolini kunstikogu
Ajaleht "Kaleva" kunstikogu, Soome
M.Miliuse kunstikogu
M.Lepa kunstikogu
jt. erakogudes Eestis, Soomes, Rootsis, Hollandis, USA-s
Eesti Kunstnike Liidu liige
Eesti Maalikunstnike Liidu liige
Viskiklubi(UBC) liige
Eesti Kalastajate Seltsi Tallinna Klubi liige
“Initsiaal (Poiss ja kala)” 2002 150X120
“Majakale” 2004 200X200
“Koer” 2004 110X120E saal
“Keegi” 1996 151X147
“Puudutab kollast” 1997 200X200
Tiit Pääsukese näituste plakatid läbi aegade
“Väikesed pildid” 2004 a`30X30 (4-ne ja 6-ne tulp)
P saal
“Enesekeskne” 2000 200X200
“Inimlik” 2004 200X200
“Väikesed pildid” 2004 a`30x30 (3-ne tulp)
“Puudutab kollast” 1997 200X200E saal
“Väikesed pildid” 2003 a`30X30 (2eraldi)
“Must ja punane” 2003 100X114Alar Madisson “Jalutuskäik Tartu vaimuga Tartu linnas”
22. – 04. III 2004 P, T saal
Jalutuskäik Tartu Vaimuga öises Tartus
Fotograaf Alar Madisson avab 22. märtsil kell 16 Tartu galeriis Y (Küütri 2) näituse, kus näitab fotosid, mis võetud jälitades öises Taaralinnas salapärast Tartu Vaimu, kes ilmutas end üllataval kombel alasti naise kujul!
Alar Madisson: Mitu -mitu aastat tagasi mainis Peeter Olesk, et kahjuks pole keegi Tartu Vaimu püüdnud materialiseerida kunstivormi. Eelmise aasta maiööl kolasin aparaadiga mööda Tartut püüdes leida midagi huvitavat ja originaalset Tartu Fotopäevade võistlustööks.Ootamatult kohtasin Tartu Vaimu, kes minu üllatuseks oluliselt erines Postimehe pilvetaolisest EÜS mütsiga Tartu Vaimust. Jalutasime mööda öist Tartut hommikuni ja minu tungivatele palvetele vastu tulles nõustus ta natuke materiaalsemat kuju võtma,et ma saaksin teda filmilindile jäädvustada. Ilmselt oli tema materialiseerumisvorm vastutulek minu mõttemõlgutustele ja nii jäädvustuski ta filmile kena sihvakakujulise naisolevusena.
Alar Madisson on teenekas pildistaja, kellel on olnud eriti hea nina väga üllatavates paikades ilmuvate alasti naisfiguuride püüdmise peale. Tavaliselt on nad oma kehavõlusid näidanud süngetel tööstusmaastikel jm. kohutavates paikades, rõhutades niimoodi looduse hävitamist inimese poolt, kelle enda katmata keha on selle kaose juures nõnda kaunis. Mitmete näitustega on Madisson koputanud inimkonna südametunnistusele -- hoolimatu tegevus keskkonna suhtes võib tuua hoopis inimkonna lõpu.
Y-galeriis olev näitus näitab siiski Madissoni loomingu helgemat ja humoorikamat poolt, mängides välja tsivilseeritud linnakeskkonna ja loomuliku keha kohtumisel tekkivaid emotsioone.
Alar Madisson, kes vahetult enne näituse avamist peab oma esimest juubelit, on kirju minevikuga kunstnik, muusik ja asjamees. Ta on laulnud ansamblis Fix (ning ajanud selle legendaarse grupi äriasju), pildistanud alates 10-ndast eluaastast. 1990. aastast rahvusvahelise fotogrupi Aachen-Tartu asutajaliige ja eestipoolne projektijuht. Saavutanud igasugu auhindu, kõige hingelähedasem priis Naine fotokunstis 91 medal aga ka 2001.a. eriauhind Looduse fotokonkursilt.
Näitus “Jalutuskäik Tartu Vaimuga öises Tartus” jääb avatuks 4.aprillini.
Margus Kiis
Mati Karu
“Kostüümidraama”.
22. – 04. III 2004
Kogenud kolleegile sekundeerib noor Tartu fotograaf Mati Karu, kelle näitus “Kostüümidraama” avatakse Y galerii A-saalis 23.märtsil kell 18. Mati Karu on fanaatiline fotohuviline, kes pildistab kasvõi plekkpurgi või pappkarbiga kõiksugu objekte riieteta inimestest surnud tsivilisatsiooniobjektideni.
Nende piltide lugu kui mees läks metsa marjule sellepärast et talle need marjad väga maitsesid ja ta neid hoolega koju tassib ja naine neist veel moosi teeb ja vaatab mees metsas et vaat kus lugu ,metsalised kah neid söövad et nüüd tarvis aed ette ehitada et mets nüüd kaitstud on et marjad võivad loetult püsida,kuid nii see päris lihne polegi et sõbrad köis ja kirves mehe kinni nabivad ja kinni seovad ja lahti ei lase et aed ümber ehitada ja mees palub ja sõbrad mitte lahti ei lase ja aeg möödub ja aeg on täis
Ja ongi mees läind koju naise juurde nagu poleks metsas käind ja poleks marju näind ja poleks metsalisi näid ja aeda teind.
Anne Noortekeskuse Multimeedia Labori (Mari Kalkun, Tiit Remm, Kristiina Kriisa, Kadri Soolepp, Bianca Marran Piibe Kolka, Lennart Luhtaru), C@2 (Läti) Kaia Kapsta, Jane Remmi ja Natalie Waldbaumi foto-videoprojekt “Art Merge”.
E-saalis 26. III – 04. IV 2004
26. märtsil kell 18 avatakse Tartus Y galerii E-saalis näitus, kus MTÜ Loovkeskus ja Anne Noortekeskuse Multimeedia labor näitavad Interdistsiplinaarse Art-Merge õpikoja tegutsemise tulemusi. Õpikojas on koolinoori haaratud tegevuskunsti loomingulisse protsessi ning seda jäädvustatud. Näitusel tulevad esitlemisele need jäädvustused – fotod, videod, objektid.
Esimene õpikoja tsükkel toimus 19. – 22. detsembril 2003 ning selle pealkiri oli “Key Words In the Process”. Teine toimus 20 – 26. märtsil 2004 ja pealkirjaks “Kuidas jääda eestlasena ellu?”.
Tegevuskunsti osa juhtis Suurbritannia kunstnik Natalie Waldbaum, kes on Eestis korduvalt esinenud kunstifestivalil Postsovkohoz. Multimeedia sektorit juhivad Eesti Kunstiakadeemia magistrant Jane Remm ja C@2 Kardstast Lätist. Kaasaaegse tantsu ja teatri osa juhib Kaia Kapsta, kes on ka ürituse üldkoordinaator.
Näitus jääb Y galeriis avatuks 4. aprillini.
Signe Fideelia Roots
“Kurjaloomakobrikas!”
06. IV – 18. IV 2004
-- maalid, video ja heliinstallatsioon
5. aprillil kell 18 avatakse Tartu Ülikooli galeriis Y Tartu ühe markantseima noore naissümbolisti Fideelia personaalnäitus “Kurjaloomakobrikas”. Oma tõekspidamiste ja kunstilistest ideedest räägib ta ise.
FIDEELIA:
Näituse pealkiri on Kurjaloomakobrikas. Igaüks mõtleb ise välja, mida see sõna võiks tähendada. Näituse avamisel kirjutavad kõik kohalviibijad lehe peale oma versiooni ja lasevad lehe kasti. Hiljem pannakse lehed seinale ja sellest saab näituse osa.
Maalid
Olen lõpetanud Tartu Ülikooli maalieriala 1999. Näitusel väljas olevad teosed on maalitud perioodil suvi 2003- kevad 2004. Minu maalid on figuratiivsed. Kuna ülikooli ajal maalisime ainult modellide järgi, siis nüüd otsustasin end proovile panna ja hakkasin fantaasia järgi figuure maalima.
Maalimiseks olen saanud ideid oma lapsepõlvest ja lühijuttudest, mida olen viimastel aastatel kirjutanud. Rõhutan maalide tegelaste karakterit, näiteks kui on vanainimene, on ta topelt vana. Ka emotsioonid on võimendatud. Kujutan silmi eriti väljendusrikastena. Silmade kaudu annan edasi primaarseid alateadlikke impulsse. See sünnib ettekavatsematult. Minu idee võib töö käigus võtta teise kuju. Näiteks „Surma” maalima hakates kujutlesin kõiketeadvate ja heatahtlike silmadega inimest, kes on valmis siit ilmast lahkuma. Kui alusmaali lõpetasin, seiras mind lõuendilt hauataguse pilguga zombi. Tundsin ta pilgu jääkülmi torkeid isegi kukla taga ja veel päikesepaistelisel tänaval jälitas mind endiselt Surm. Kas maalisin enda alateadlikku hirmu vananemise ja surma ees? Kunstiteosed elavad omaenese elu. Samamoodi on ühest ja samast teosest erinevatel inimestel võimatu üht ja sama tabada. Nii palju kui on erinevaid inimesi, on erinevaid interpretatsioone. Kõige tähtsam on teost vaadates mitte ükskõikseks jääda. Kui mingi emotsioon, mõte või idee tekib, siis on kunstiteos oma ülesande täitnud. Vastasel korral pole selle kunstniku töödel ja tegemistel mingit mõtet.
Mulle on andnud inspiratsiooni mitmed kunstnikud, kuid kõige enam on mind mõjutanud kaks suurt geeniust: Jackson Pollock ja Jan Vermeer van Delft. Pollocki loomingu kaudu sain lõpuks aru, mida maaliõppejõud meile, tudengitele aastaid selgeks teha püüdsid. Kästi oma stiil leida ja vabamalt, julgemalt maalida. Oma stiili kujunemine on äärmiselt isiklik ja pikaajaline protsess, mis ei juhtu käsu korras. Pole võimalik olukord, kus õppejõud seletab: „Sa lõpetad varsti ülikooli, sa pead end kiiremini leidma!” ja üliõpilane vastab: „Jah, ma kohe!” Pollocki elulugu, kujunemine, looming ja tehnika paelusid mind väga. Alguses proovisin lihtsalt action- painting’u töövõtete kaudu „feelingut” tabada, aga hiljem juba olin vaba! Kunstnik minus pääses välja.
Vermeeri oskus edasi anda ruumi ja valgust ja seeläbi meeleolu paneb mind mõtlema inimese üle. Vermeer tabas inimese varjatud mõtteid ja mitte niisama „lambist” vaid ratsionaalse mõistuse ja teaduslike meetodite rakendamise kaasabil.
Mulle on alati meeldinud multikaid, eriti joonisfilme vaadata, aga viimasel ajal olen Jaapani anime vastu huvi hakanud tundma. Suure pea ja väikese saleda kehaga figuurid lõuenditel on kaudselt, kuigi mitte ettekavatsetult sealtkandist päris mõjudega. Tihti juhtub, et maal saab valmis enne, kui satun vaimustusse nähtusest, mis mind seda pilti maalima inspireeris. Selline pahupidipööratus ei allu lineaarsele mõtlemisele ja jääb mulje nagu eksisteeriksid inimese alateadvuses üheaegselt kõik maailma nähtused nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Need kerkivad esile arusaamatul põhjusel.
Mu looming on seotud teadmistega arengupsühholoogiast ja elukaarepsühholoogiast. Elukaareteooria on väga haarav: inimese areng sünnist surmani, psühholoogilised kriisid eluetappidel, kus inimene seisaks nagu trepilävel, et edasi ronida. Tormituul mühiseb ümberringi ja ähvardab inimese pikali puhuda. Kui ta kukub, siis veereb kolinal trepist alla, aga kui püsti jääb, siis ronib kiirelt ja kergelt järgmise astmeni.
Erinevad põlvkonnad kogevad raskusi üksteisemõistmisel. See on elu loomulik osa. Kui noored lakkaksid vanakestele väljakutseid esitamast, lõpeks inimkonna areng ja algaks taandareng. Kui vanakesed enam noori kontrolli all hoida ei püüaks, juhtuks samamoodi.
Mark Twain on öelnud: „Kui olin neljateistkümnene, siis pidasin oma isa üsna suureks võhikuks, kes ei saa aru õieti millestki. Kui sain kakskümmend üks, imestasin, kui suure arengu oli isa selle seitsme aastaga läbi teinud.”.
Teooriad aitavad mul ennast paremini mõista. Iseenda kui kunstniku arengupsühholoogiat jälgides, võin täie vastutustundega väita, et maalitehnilise vabaduse saavutasin suvel 1999, aga kunstnikuna leidsin end suvel 2003.
Video „Hilda” 13:59
Loomingulised väljendusvahendid pole minu jaoks maalimisega piiratud. Üks mu kirgedest on video. Sedamööda, kuidas tehnilised võimalused on paranenud, olen paari aasta jooksul aina rohkem katsetusi teinud, nii kunstiliste-, dokumentaalsete- kui ka reisivideote näol. „Hilda” on video inimese elukaare lõpuosast: surma poole liikumisest. Hakkasin oma vanatädi Hildat filmima 2000. aastal, kui ta elas mu vanematekodus. Siis oli ta 94-aastane. Ta ei mäletanud mind, ema ega tädi. Talle tundus, et ta on noor ja elab oma vanematekodus koos ema, isa, õdede ja vendadega. Ta rääkis minu silmale nähtamatute inimestega ja vahel jälgis tundide viisi toa ülemises nurgas toimuvat tantsuetendust. Mida vanemaks ta sai, seda vähem ta rääkis. Lõpuks vaid pikutas, ümises ja vehkis kätega. Ta suri 2001. aasta jaanuaris. „Hilda” on filmitud analoogkaameraga. See oli esimene kord, mil üldse videoga tegelema hakkasin. Tehnilised võimalused arvutimontaažiks avanesid alles 3 aastat hiljem.
Näituse pealkiri Kurjaloomakobrikas on sõna, mida kasutas ainult Hilda. Mitte keegi teine kogu maailmas mitte iial pole sellist väljendit pruukinud.
Fideelia
¤¤¤
Fideelia näitus “Kurjaloomakobrikas” jääb galeriis Y avatuks 18. Aprillini.
Naiskunsti on meil igasugust. On karmi feministlikku, on pehmet maaemalikku, on pretensioonitut naivistlikku. Aga on ka sellist, kus patsutatakse endale vastu rinda ja öeldakse ?Mina olen naine? ja lastakse feromoonid jooksma. Y-galeriis hiljaaegu eksponeeritud Fideelia (Signe Roots) on Tartus popiks saanud neosümbolismi üks esimesi naisesindajaid. Fideelial on kaks suurt teemat: naise sisemaailm ja omavahelised suhted. Seda just autobiograafilisest vaatepunktist. Ta on kirjutanud rea jutukesi oma lapsepõlvesuhetest vanaemaga, vanatädiga jt. Seal seguneb piinarikas realism muinasjuttude müstikaga ja east tingitud teadvusmoonutustega. Fideelia uuemas loomingus esineb viiteid popkultuurile ja puhtfeministlikku irooniat. Maal ?Sünd? kujutab hiiglaslikku hirmunud silmadega lapsenägu, milles on jaapani hentai-koomiksite mõju. Fideelia üks viimaseid teoseid ?Kust tulevad lapsed? on juba otseselt sarkastiline. Punasele lõõmavale keerisele on markeriga joonistatud karikatuursed stseenid supermarketist, kus müüakse 15 protsenti alla hinnatud mehi (?Average men are in fashion again?/ ?Tavalised mehed on jälle moes?).
BUBU ÕPIB KELLA
Vanaema lükkas kaabu kõrgemale ja heitis Bubule imestunud pilgu. „Laits, kas sa ei kuule, mis ma sulle ütli? Kui suur seier on 12 peal ja väike kolme peal, on kell kolm!“
Päike kõrvetas hirmsasti ning osooniaugud ja päikeseplekid ei hüüa tulles, seega kandis vanaema laia kübarat ja Bubu nokatsmütsi. Bubu istus maas, vanaema istus taburetil ja õuemurul nende ees seisis suur mängukell. Kellal olid minuti-, sekundi- ja tunniosutid ning tervelt kaks rida numbreid: ühed päeva ja teised öö jaoks. Kui päeval oli kell 15.00 siis öösel tähendas see, et kell on lihtsalt kolm.
Vanema keeras uuesti seiereid ja küsis: „Mis kell on?“
„Eeee, viis!“ pakkus Bubu juhuslikult. Tegelikult polnud tal õrna aimugi.
„Ei ole. Kuus on! Sa ei kuula mind tähelepanelikult. Ma ju rääkisin, et kui suur seier on üleval ja väike all, siis on kell kuus. Sa lähed sügisel null-klassi ja selleks ajaks sa pead kella tundma. Kuidas sa muidu aru saad, mis kell tunnid algavad ja lõpevad? Kõik õpilased tunnevad kella. Eriti priimused.“
„Mida see priimus tähendab?“
„Eeskujulikku õpilast.“
„Aaa. Mina arvasin, et elektripliiti!“
Vanaema köhatas ja sõnas: „Lähme edasi. Pane nüüd tähele! Ma tahan, et sa aru saaksid, et kell pole lihtsalt numbrilaud vaid ajanäitaja. Tunnid jagunevad minutiteks ja sekunditeks. Päevad, kuud ja aastad- ka need on ajaühikud. Aeg läheb pidevalt edasi ja mitte kunagi tagasi. Me jääme aina vanemaks…“
Vanaema hääl jäi vaiksemaks ja hajus udusse. Bubu jõllitas vanaema kortsulisi käsi, jalgu ja eriti kõhtu. Bubu ei teadnud kedagi teist, kellel oleks nii mainimisväärselt huvitav kõht. Kortsud ulatusid nabani ja sealt tulid uued kortsud tagasi kuni puusadeni. Kohati oli kõht aga sile, isegi läikis päikse käes. Bubu otsustas hiljem vanaema kõhtu joonistada.
„Laits, mis sa vahid seal?“ Vanaema tundis end ebamugavalt. „Ma pean su emaga rääkima. See ei tundu mulle päris normaalne, et sa ei suuda keskenduda. Unistad liiga palju.“
Bubu vaatas vanaemale otsa ja mõtles, et äkki ta peaks hoopis püsti tõusma ja minema jooksma. Küll vanaema siis vihastaks, aga kätte ikka ei saaks!
„Kuula nüüd! Kas sa tead, mitu aastaaega meil on?“
„Neli: kevad, suvi, sügis, talv!“
„Õige! Meil on ka neli pööripäeva: igal aastaajal üks. Talvine pööripäev on detsembris, enne nääripühi. Siis on päev kõige lühem ja öö kõige pikem. Seejärel hakkab päev kukesammu võrra pikenema ja öö lühenema, kuni kevadise pööripäevani. Kevadine pööripäev on märtsis, nädal enne sinu sünnipäeva. Siis on päev ja öö ühepikkused. See tähistab kevade algust. Suvine pööripäev on jaanipäeva paiku. Siis on öö kõige lühem ja päev kõige pikem. Sügisene pööripäev on jälle nagu kevadine: päev ja öö ühepikkused ja see on meil siis septembris…kas sa paned tähele?“
Bubu oli vahepeal mõtlema hakanud, et miks ema ja isa talle viimaseks sünnipäevaks üldse kella pidid kinkima. See kella õppimine oli väga tüütu, sest numbrid olid igavad ega kõnelnud temaga. Ainult vanaema kõneles.
„Laits, kuule nüüd ma räägin sulle ühe loo Koidust ja Hämarikust!“ sõnas vanaema ootamatult. Bubu muutus välkkiirelt teraseks ja sättis end kuulama. Ta armastas lugusid kuulata.
„See lugu kannab pealkirja „Koit ja Hämarik“ ja autor on kirjanik Friedrich Robert Faehlmann,“ seletas vanaema ja hakkas jutustama: „Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg korvab meie põhjamaa elanikele karmi talve pikad kannatused. Sellel põhjamaa looduse piduajal, kus hämarik ja koit teineteisele kätt ulatavad, jutustas üks vanake enese ümber kogunenud lastelastele Koidu ja Hämariku armastusloo- ja mina jutustan edasi, mis ma seal kuulsin.
Muistsel aal juhtus Vanaisa kojas selline lugu, et tal oli kaks ustavat teenrit, kellele igavene noorus oli antud. Need olid Koit ja Hämarik. Kui valguseandja, päike, oli esimesel õhtul oma käigu lõpetanud, ütles Vanaisa Hämarikule: „Sinu hoolde, tütreke, usaldan ma loojuva päikese. Kustuta tema ja peida tuli ära, et kahju ei sünniks.“ Ja kui teisel hommikul päike pidi jälle oma uut käiku alustama, ütles Vanaisa Koidule: „Sinu ametiks, pojake, olgu valguseandja süüdata ja uue käigu vastu ette valmistada.“
Ustavalt täitsid mõlemad oma kohuseid ja ühelgi päeval ei puudunud valguseandja taevavõlvilt, ja kui ta talvel taevaserva lähedal liigub, kustub ta õhtul varemini ja alustab hommikul hiljemini oma käiku ja kui ta kevadel lilled ja laulu äratab ja suvel viljad oma palavate kiirtega valmima paneb, siis on talle ainult lühike rahuaeg antud ja Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes ta sedamaid jälle uuele elule süütab.
See ilus aeg oli nüüd saabunud, kus lilled õitsevad ja linnud ja inimesed täitsid ruumi lauludega- siis vaatasid Koit ja Hämarik teineteisele liiga sügavasti sõstrakarva silmadesse, ja kui kustuv päike läks Hämariku käest Koidu kätte, pigistati vastastikku kätt ja mõlemate huuled puutusid kokku.
Aga üks silm, mis kunagi ei sulgu, oli märganud, mis vaikse kesköö ajal salajas sündis, ja teisel päeval kutsus Vanaisa mõlemad enese ette ja ütles: „Ma olen teie ametikohustuste täitmisega rahul ja soovin, et te õnnelikuks saaksite. Seepärast võtke teineteist ja pidage oma ametit siitpeale mehena ja naisena.“
Ja mõlemad vastasid ühest suust: „Vanaisa, ära riku meie rõõmu! Lase meid igavesti mõrsjaks ja peiuks jääda, sest mõrsjapõlves oleme oma õnne leidnud, kus armastus alati noor ja uus on.“
Ja Vanaisa täitis nende palve ja õnnistas nende otsust. Ainult üks kord aastas nelja nädala kestel saavad mõlemad südaöö ajal kokku ja kui Hämarik paneb kustuva päikese armastatu kätte, järgneb sellele käepigistus ja suudlus, ja Hämariku põsk punetab ja kumab roospunasena taevalt, kuni Koit jälle süütab valguseandja ja kollakas paistus taeval kuulutab uuesti tõusvat päikest. Vanaisa ehib ikka veel nende kokkusaamise piduks aasad kõige kaunimate lilledega ja ööbikud hüüavad Koidu rinnal liiga kaua viibivale Hämarikule naljatades: „Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk!““
Bubu oli veel kuuldu lummuses, kui vanaema juba küsis: „Noh, nüüd ütle, mis kell on?“
„Mis, et mis asi kell on?“
„Ei, kui palju kell on praegu?“
„Ma tahan joonistada!!!“
„Laits om hajevil. Tal on õpiraskused. Peaks teda psühholoogile näitama,“ rääkis vanaema emale õhtul.
„Ole rahulik! Ta on alles kuueaastane, temavanused ei peagi kella tundma ja tavaliselt ei tunnegi! Ära sunni teda nii palju õppima kogu aeg. Las ta parem joonistab.“
„Ah, sina ei tea lastekasvatamisest tuhkagi!“ torises vanaema. „Võgotski ütles, et lähim arengutase…“
„Ema, lõpeta see teoretiseerimine!“
Bubu joonistas suudlevaid päid ja vanainimeste kõhtusid. „Huvitav, mis tunne on suudelda? Peaks kunagi proovima,” mõtles ta.
Sügiseks oli kell Bubul selge. Ta tundis end väga tähtsana. Õhtul enne magamaminekut seadis ta kella voodi kõrvale öökapile ja kirjutas vanaemale sedeli: “Ära karta kui tuli põlep vatan kela.”
Kui Bubu null-klassi läks, kinkisid ema ja isa talle käekella. Suur oli tema üllatus, kui selgus, et on klassis ainuke, kella omanik: keegi ei omanud ega tundnud veel kella! “Miks küll vanaema mind nii väga sundis! Emal oli õigus, et minu vanused ei peagi kella tundma!”
“Sul on kipa käekell! Kas sa tõesti juba kella tunned?!” imestasid klassikaaslased.
“Eee, ei, ei tunne!”
“Pole midagi, küll sa õpid!”
Fideelia-Signe Roots
Tartus 2003.a.
KÄTTEMAKS
Esimese klassi õpilane, tulevane kunstnik ja daam Bubu istus magamistoas vanaema voodi serval ja mossitas. Tema päikeseliselt õnnelikku ja muretut lapsepõlve varjutasid sünged pilved: ta oli vanaema küüsi sattunud. Viimane istus ta kõrval, hapupiimatass käes ja muudkui käsutas oma käreda häälega: „Võta see tass nüüd ometi enda kätte! Miks mina seda hoidma pean? Võta ja hakka jooma, ära pirtsuta!” Bubu võttiski lõpuks tassi vastu ja kastis huuled jälgi hapupiima sisse, kus ujusid tülgastavalt libedad klimbid keset haput, hägust vedelikku. „Miks ma küll tuppa tulin, oleksin võinud ju kauem õues mängida,” kahetses tüdruk, „oleksin õues pidanud nii kaua ootama, kuni Anne ülikoolist tuleb, siis oleksin koos temaga üles tulnud ja kiiresti, ilma et vanaema näeks, Anne tuppa jooksnud. Kui ennast Anne tugitooli taha peita, ei näe vanaema iialgi, kus ma olen. Ma olin ikka loll küll, et tuppa ronisin!” Vanaema valvas pilk ei lasknud Bubul aga enesehaletsusse langeda vaid sundis mõtlema, kuidas hapupiimast pääseda. Praegu ta küll teeskles nagu jooks, kuid nii ei saanud see ju lõpmatuseni kesta: nähes, et tassi sisu ei vähene, oleks ka kõige sinisilmsem vanainimene pettusest aru saanud.
Vanaema meelest pidi inimene elama ja toituma mõistusega, mis tähendas, et juba sünnist saadik pidi inimene kõige jubedamaid mõeldavaid katsumusi läbi elama. Näiteks ei tohtinud süüa ega juua midagi, mis maitseb, vaid hoopis kõige jõledamaid asju, mida kätte saada annab. Toit pidi koosnema üksnes kasulikest ainetest, näiteks vutimunad, küüslauk, sibul, hapupiim, päevalilleõli ja muu söödamatu kraam. Kuna suhkur oli vanaema arust valge surm, sõi ta selle asemel mett. Kohvile, maiustustele, suitsulihale ja -kalale ütles vanaema oma kindla „ei”. Nii elas ta ise ja sundis ka oma lähikondseid. Täiskasvanuid ei õnnestunud vanaemal niivõrd mõjutada kui oma lapselast. Laps peab ju ikka vanemate inimeste sõna kuulama! Seda silmas pidades võis Bubu end õigusega oma tervislike eluviiside fanaatikust vanaema ohvriks lugeda. Kuna vanaemal oli kuulmisega raskusi, ei õnnestunud temaga erilisi läbirääkimisi pidada, pealegi ilmutas ta kõiges erakordset kangekaelsust. Jäi üle kaks võimalust: alistuda või otsustavalt vastu hakata.
Vanaema, olnud juba kindel oma üllas võidus, tegi ehmatusest suured silmad, kui tüdruk karjus: „Ma ei taha!” ja tassi mürtsuga öökapile pani.
„Ära plärtsu! Sa pead seda jooma!” sai vanaema pahaseks. Aga Bubu ei pidanud kunagi midagi, mida ta ei tahtnud! „Ma ei taha seda nõmedat hapupiima, kas sa kuuled, vastik vanamutt!” käratas tüdruk ja lõi jalaga vägeva hoobi vastu põrandat. Asjaolu, et vanaema kuulis küll heli, aga sõnadest aru ei saanud, tuli mõlemaile ainult kasuks.
Äkki kostis kõrvulukustav mürin ja lõi välku. Bubu heitis pilgu aknast välja ning kangestus: märkamatult oli ilus päikesepaisteline pärastlõuna asendunud hirmuäratava kõuega! Sünged pilved olid kogu linna hämaraks muutnud. Välgud joonistasid kaugemal majakatuste kohal erekollaseid sikk-sakke ja jälle kõlas ähvardav kõmin. See kõlas nagu keegi visanuks tonnide kaupa munakive katusele.
Bubu oli ootamatust avastusest nii kohkunud, et seisis, vahtis aknast välja ega saanud sõnagi suust. Vanaema istus endiselt voodi äärel, ilmutamata erilisi hirmu märke. Ta lihtsalt ei kuulnud, kui kõvasti tegelikult müristab.
„Jumal karistab mind vanaema sõimamise eest!” oli Bubu kindel, „Äike on täpselt maja kohal, kohe lööb välk mulle sisse ja ma saan surma!” Ta oli kuulnud lugusid välgunoole läbi surma saanud inimestest. Seda seostati alati kõrgema jõu kättemaksuga väetile inimlapsele. Vanaema oli talle tihti õhtuti jumalast rääkinud ja isegi õhtupalve selgeks õpetanud. „Õhtupalvest poleks praegu kasu,” arutles Bubu, „sest see on magamajäämise jaoks, aga ma ei taha magada. Ilmselt peaks lihtsalt andestust paluma”. Ta langes põlvili. „Armas Jumal, anna mulle andeks, et ma vanaemale nii hirmsaid asju ütlesin! Ma enam kunagi nii ei tee!”. Vihma hakkas sadama. Nüüd võis kergendatult ohata, sest suurem hädaoht oli möödas. Bubu rõõmustas, et Jumal tema palvet kuulda võttis.
Hapupiima ei joonud ta sellegipoolest.
Fideelia-Signe Roots
Tartus 2000.a.
KIRJAND ARMASTUSEST
Väike paks emakeeleõpetaja tuli klassi ja ütles: „Täna kirjutame kirjandi armastusest. Pidage meeles, et armastus tüdruku ja poisi vahel on vaid üks armastuse eriliik. Mõelge armastuse erinevate tahkude üle: isamaa- armastus, emaarmastus...“. „Isver, kui õudne, ma ei oska täna üldse kirjutada!,“ sosistas Sigrid, klassi parim kirjandikirjutaja pinginaabrile.
Aeg kulus, aga Sigrid ei jõudnud ega jõudnud mõtlemisest kaugemale. Peas tiirles tuhat küsimust. Ta pidi tunnistama, et tal pole õrna aimugi, mis see armastus on. 13- aastaselt ei peagi inimene veel nii keeruliste probleemide üle pead murdma. Tal oli ähmane ettekujutus, et armastus on seotud elu kestmisega planeedil Maa. Kui keegi kedagi ei armastaks, ei tahaks keegi kellegagi... paarituda...või nii (võõrkeelest laenatud sõna „seks“ Eestis siis veel ei tuntud). Lakkab paaritumine- lakkab sigimine. Elu planeedil sureb välja. Ja see ongi kogu armastus? Kas loomad armuvad ja armastavad samamoodi nagu inimesed ja kui jah, miks siis mõnedel loomadel puudub vajadus perekonna loomiseks? Aga paljud inimesedki ei suvatse abielluda. On’s mõned inimesed looma tasemel ja mõned loomad, näiteks hundid, inimese tasemel? Hundid elavad perekonnaelu. Nende pere ei koosne ainult vanematest ja lastest vaid ka vanavanematest, tädidest ja onudest. Mis asi on armastus: kas sigimisfunktsiooni täitmine või see miski, mida ei oska praegu seletada, see, mis paneb erinevad isikud koos elama? Aga isamaa- armastus, armastus vanemate ja laste vahel? Kas need on omavahel seotud? Milline on ühine nimetaja? Hehee, huvitav, kas vanainimesed ka omavahel... nojah. Millal inimene üldse on vana? Prr, MINA küll kellegagi magada ei tahaks! Kes üldse nii rõveda asja välja mõtles, nagu soo jätkamine sellisel jälgil moel? See ei saa ju olla armastus! EI SAA JU! Võib - olla see isegi ongi nii mõnus kui väidetakse, aga midagi ilusat selles pole. Kus olid vanajumala silmad, et ta seda ei näinud? See jumal on üldse üks mõttetumaid tüüpe, keda tean. Ta on kogu maailma valesti kokku pannud, kui mõned loomad ja loodusnähtused, näiteks vikerkaar, välja arvata. Sigrid vaatas aknast välja. Seal oli hall Eestimaa veebruar. Pole viga, planeet Veenusel pidavat aasta ringi pilvist ja niisket ilma! See on sellepärast, et Veenus asub päikesele lähemal kui Maa ja seal on palju sademeid ja kasvuhooneefekt või midagi taolist. Oeh, miks ma pean armastusest kirjutama, kui maailmas on nii palju muud põnevat?
Ühes klassijuhatajatunnis oli õps öelnud, et tüdrukutel on juba kindlasti oma unelmate prints silme ees. Nii palju, kui Sigrid tookord ka ei pingutanud, ei kerkinud mingit printsi ta vaatevälja. Sellest ajast peale on ta salajas mõelnud, et äkki ta polegi normaalne ja et võib - olla ei leiagi ta endale tulevikus meest, kui prints teatud eaks kuju ei võta? Väiksena arvas Sigrid, et mehi saab osta kaubamajast. Siiamaani tundub imelik, et oma tulevast võiks kohata suvalisel hetkel. Isa oli rääkinud, et kui inimene armub, tuleb talle nagu must pilv peale ja ta tegutseb kire mõjul. Tollest hetkest alates on Sigrid oodanud huvi ja mõningase kartusega oma musta pilve tulekut. Mida pole, seda pole! Isa oli veel öelnud, et kui Sigrid suureks daamiks sirgub, hakkavad mehed ta jalge ees mulda õgima, et ainult ta pilgu vääriliseks saada. See variant tundus põnev, isegi kui vaatepilt mulda kugistavatest meestest kuigi ilus välja näha ei tõotanud. Sigrid on seda isegi joonistanud: tema istub nagu printsess troonil ja kari mehikesi on ta jalge ees mulla mälumisega ametis. Ta on sel teemal juba mitu vaadet joonistanud. Isa, tore inimene, teab, mis on armastus. Aga kas ikka teab? Miks mees peab roomama naise jalge ees, aga vastupidi tundub imelik? Kas see ikka on õige? Tobe armastus! Ma ei taha mitte kunagi mehega lähedaseks saada ja lapsi saada, ma vihkan sünnitamist ja emadust! Mingi argielu, mingid titemähkmed ja mehe sokid... see pole üldse romantiline! Mis sõna see romantika üldse on? Kes selle veel välja haudus? Kas seda saab seostada armastusega? No teate, kui sigimine on armastus, siis romantika küll seda ei ole! Romantika on äikesevihm, loojang, lumine mets, jõulukuusk... aga suudlemine? Filmides suudeldakse päris ilusti, tavaliselt kõlab sel ajal rahulik kaunis muusika ja taustal on näha loodusvaadet või midagi muud ilusat. Ilmselt on suudlemine romantiline. Aga kui inimene mehega juba suudleb, kas siis peab ka kohe lapsi tegema? Kuidas ometi saaks oma elu nii elada, et selles oleks palju romantikat, aga vähe rõvedust? Ei, lapsed on toredad, aga nende tegemine tundub vastik. Jube mõelda, et minu ema ja isa tegid mind sama koledal moel nagu kõiki tehakse...ei! NEIL pidi see ilusam olema! Üks väljapääs oleks minna kloostrisse! Otsekohe kaoks kohustus meestega suhelda. Aga mulle ei meeldi jumal ja ma ei usu tema olemasolusse! Kui teeskleks usklikku? Mind ei koti mingi jumala arvamus! Noh, aga kloostris pole jälle romantikat, vist. Nunnad ei pesevat hambaid ja usutavasti näeks see jube välja!
Ega’s midagi, hakkame aga kirjandit kirjutama. Viis minti juba mõeldud. Niisiis esimene lause: „Armastus on kõige tähtsam asi maailmas, sest kui poleks armastust sureks elu Maal välja.“
Kirjand ei tulnud just pikk, aga Sigrid andis oma parima, pannes kirja kõik armastuse positiivsed küljed, sest talle tundus, et inimesed tahaksid pidevalt kuulda, kui ilus on armastus.
„Peaasi, et keegi ei saaks teada mu tegelikke mõtteid,“ otsustas ta.
Fideelia-Signe Roots
Tartus 2002. a.
Anna Kainulaineni maalid
A-saalis06. IV – 18. IV 2004
Tartu Y galerii A-saalis, mis saab olema edaspidigi reserveeritud kunstnikele, kes üldsusele väga tuntud ei ole, avatakse 6. aprillil kell 17 Eestis õppiva soome kunstniku Anna Kainulaineni maalinäitus. Alates 2000. Aastast Tartu Ülikooli kunstifakulteedi tudeng oleva Kainulaineni meelisteemadeks on inimene ja liikumine. Kord on Kainulaineni maalides tähtsam inimene, kord jälle liikumine, enamasti nad ühenduvad, tekitades nägumislikke visuaaliaid.
Anna Kainulainen sündis 1977 Põhja-Soomes. 1997 “emigreerus” ta Soomest Eestisse, 2000 asus Tartu Ülikooli õppima. Esinenud mitmetel näitustel, eriti Tartus ülevaateeksposistioonidel.
Soomlanna Anna Kainulainen on TÜ maaliosakonna paha tüdruk, kes õppejõu Jüri Kase sõnul on nii looja kui hävitaja, rõhuga viimasel. Kirg on soomlanna õige nimi, sest tema maalide teemad on seks ja selle mängud (zoofiilne Greif, sadomasohhistlik Tants, homoteemaline Kommipoisid), hullumeelne flamenco, keha. Isegi jäätis on tema maalidel menstruaalpunane (Naine ja jäätis).
Greif
Greif
Kommipoisid
Mees jäätisega
Naine ja jäätis
Piret Räni
“Punk.Fem”
19.IV – 02. V 2004
K,P,T saalides
P unk.Fem .
Tartus Y-galeriis 19.aprill - 2.mai 2004
19. aprillil kell 18 avatakse Tartu Ülikooli galeriis Y (Küütri 2) mitmekülgse Eesti feministliku kunstniku Piret Räni personaalnäitus “Punk.Fem”.
Viimased neli aastat on Piret Räni töid saanud näha Puhta Rõõmu grupi-identiteedisse
mässunult, ta on kogu selle aja olnud missioonitundega pühendunud
rõõmsa kunsti eestvõitleja ning pole soovinudki üksikkunstnikuna esineda.
Ent nüüd üle pika aja on ta taas otsustanud ka individuaalsete projektidega vaatajate
ette astuda. Miks? Kuna öelda on nii palju. Ja öelda on teravaid ja isiklikke asju, mis
grupitööks ei sobi. Ja jagada on ka karmimaid, krutskilisemaid ja sotsiaalseid
mõtisklusi, mis Puhta Rõõmu ideoloogiatega pole päriselt haakunud.
Iseseisva kunstnikuna jätkab Piret Räni neidsamu teemasid, mida ta ka Puhta Rõõmu
koosseisus on käsitlenud - noore naise kujunemine, soorollide mõju isiksuse arengule
ning humoorikas ühiskonnakriitika. Aga personaalselt läheneb ta neile teemadele
natuke käredamalt ja võibolla jah veidike pungimalt.
Esitamisele tulevad järgmised tööd:
KATSEKLAASI PUBERTEET
Kloonimise ja geenitehnoloogiate arengu võimalikke sotsiaalseid mõjusid läbi
huumoriprisma vaatav fotomontaaž. On võimalik tutvuda katseklaasilaste
maailmapildiga ning lugeda nende puberteediea muresid:
"Tere! Olen esimese põlvkonna emakaväline isend Marju. Käin koolis ja emastsündinud
klassikaaslased enam eriti ei kiusagi. Aga oskate Te mulle öelda, kuivõrd erineb
emastsündinu psüühika toodetud isendi omast? Ma ei saa neist nii tihti aru..."
"Mulle väga meeldib, et mul pole naba. Sile kõht on niii ilus. Kõigile minu klassi poistele
ka mu kõht meeldib. Aga ma tahaksin väga teada, kas ka minul on oht rasestuda?"
"See on ikka nii kohutav, kuidas mu sõprade vanemad neid poputavad. Nii hea on olla
iseseisev ja ilma nabata. Ükski suguvõsa ei tolgenda mul nabanööri pidi järel."
"Nutan öösiti, kuna ma olen teistsugune kui teised. Ma ei julge moodsaid riideid kanda,
kuna siis paistab mu teistsugusus eriti hästi välja. Kas mõnes ilusalongis pannakse
inimestele nabasid külge?"
"Minu poiss jättis mu maha, kui sai teada, et ma ei ole emastsündinu. Tema ütles, et
ta tahab oma tulevaselt naiselt nabaga lapsi saada. Mida ma teen?"
"Lasin enesele naba tätoveerida. Nüüd on nii uhke tunne. Ostsin kohe uue nabapluusi
ka. Aga mu kasvataja ütles, et ma olen nagu lubjatud neeger... Mida ta sellega
mõtles?"
"Ma abiellusin eile. Vanamoodsalt, me ei olnud poisiga varem seksinud. Ja nüüd, kui
lõpuks teineteise ihu nägime, vajus ta riist mu nabatust nähes lonti ning ta lahkus
sõnagi ütlemata mu juurest... Kuidas ma saaksin oma abielu päästa? Ma armastan
teda nii väga."
"Mind on vallanud tõeline nabakadedus. Kui ma näen ilusaid nabarõngaga tüdrukuid
tänaval vastu tulemas, tahan nende nabad nende küljest vihaga ära tõmmata. Naba on
niivõrd seksikas! Kõik nabad tuleb hävitada!"
"Ma usun, et objektiivselt suudavad mõelda ainult emakaväliselt aretatud inimesed.
Tulevikus on kindlasti ilma nabata lihtsam parlamenti saada või kosmonaudiks, kuna
neid inimesi ei hoia mingid sidemed perekonna küljes kinni ega nad pea oma vana ema
kantseldama. Praegu veel psüühiliselt nõrgad emastsündinud kiusavad meid, aga peagi
meie valitseme nende üle."
Tekstide vahel näeme pilte, kus noored naisolevused näitavad naba. Aga naba pole.
On sile kõht.
IGAVENE NOORUS
Ilumüüti ironiseeriv fotoseeria, milles pilatakse naise iluihalust süvendavat ning oma
reklaamidega soorolle paisutavat kosmeetikatööstust omade vahenditega. Suures
plaanis näidatakse, kuidas meigikorra alla uppuvad neiud-naised püüavad oma näolt
eemaldada koorivaid maske ning muid kosmeetilisse raskekahurväkke kuuluvaid
produkte.
PUNK.FEM.COLLECTION
Feministlike võtmepositsioonide ning plikakunstilike visuaalivõtetega žongleeriv popilik
videoepopöa. 9 elektropunk/tantsumuusika rütmis võnkuvat videopeatükki näitavad
meile naerusuiselt soorollide halastamatut juurdetootmist kaasaegses ühiskonnas
ning naeravad samas soorollid rohujuuretasandil välja. Osta endale uus pea ja õlad!
Osta endale uus mina ise! hüüab üks videodest Puhta Rõõmu teosest „Suured
väikesed tüdrukud“ pärinevaid figuure, muret popikoonide mõjuvõimu üle kasvava
organismi alateadvusele ning ameerikaliku konsumerismipuhangu kriitikat kokku
miksides. Päästke maailm türapeade käest! karjatab üks teine video sõjavastases
meeleolupuhangus ning naerab samas sõjardluse halastamatult falliliste paralleelide
abil välja.
Videod on valminud koostöös Anu Vahtraga.
Stillkaadreid on võimalik vaadata netiaadressil: f5.infonet.ee/pir/stillid/punkfem/
Punk.Fem.CollectioN esmavalmis videoperformance'de festivaliks INPORT (Kanuti
gildis) ning täiustatud kujul esituS Zacheta galeriis Varssavis näitusel „Boys and Girls“
16.02 - 04.04.04
TUUMIKPERE LAHUSTUMINE
Kas inimesed on üksteise jaoks päriselt olemas? Kuivõrd on meile reaalsed meie
sisemuses toimuv ja meid ümbritsev? Kas me saame aru, mida meile tähtsad
inimesed meile räägivad? Piret Räni fotoseerias "Tuumikpere lahustumine" näeme
perekonda, kes jalutab teineteisest läbi ning lahustub keset vestlust. Nad räägivad
teineteisest mööda. Nende jutud kõlavad metafüüsiliste luuludena. Nad nagu ei
olekski teineteise jaoks päriselt olemas. Nad nagu näeksid oma elu unes.
Pildistatud on Võru Teatriateljee lavastuse „Ennola“ (mille kunstnik oli samuti Piret
Räni) peaproovis. (vt. ka http://www.vorulinn.ee/teatriateljee)
Teose esmaesitus toimus grupinäituse „Une nägu“ raames Tervishoiumuuseumis 3.-28.02.04
10 SEKUNDIT EHK MY GIRLFRIENDS` GIRLFRIEND
Need on dokumentaalfotod. Õigem oleks vast isegi öelda, et see on lühike
dokumentaalfilm. Väga lühike. Nii umbes kümnesekundiline. Sest umbes kümne
sekundi vältel on avatud katik pildistamise ajal sündmusi filmilindile lasknud.
Lihtsam on neid sekundeid siiski ajas peatatutena ning kaadreisse jaotatutena
vaadata. Mõnda kaadrisse on püütud suurem ajahulk kui mõnda teise. Ent aeg ja
dünaamika on kõigi nende kaadrite oluline koostisosa. Need on erineva pikkusega
lõigud ehedast elust. Elust, mis on pidevas liikumises ja muutumises.
Selle piltideks jagatud filmi tegelasteks on seltskond noori vemmeldava verega
inimesi, kes pulbitsevad elust ning spontaansusest. Kohati on see edev vaatemäng,
kohati tõsine suhtedraama. Iga liigutus ning pilk on muutunud seksuaalsuse
väljendajaks, ihuliselt ebavajalik jäetakse kõrvale ning tegutsetakse. Tants. Sõprus.
Hellus. Kokkupuude. Hoidmine. Ja kõik muutub kohutava kiirusega.
Te näete etendust, mida pole keegi lavastanud, ent mis oma suhtekõverailt on väga
teatraalne. See juhtus kõik päriselt. Ning seda juhtus märkama fotograaf.
Rõõmsa kunsti magister (ka EKakadeemiliselt) Piret Räni (sünd 1974) tõusis esile 90-ndate keskel Peeter Linnapi juhitud rühmituses MOBIL galerii (kus osalesid veel Marko Laimre, Martin Pedanik, Margot Kask, Piia Ruber, Kadri Kangilaski), mis rõhutas kunsti sotsiaalsust ja ühiskondlikku aktiivsust, samuti skeptilisust igasugu “autoriteetide” suhtes. Peale grupi lagunemist kogus Piret Räni mainet teatrikunstnikuna, töötades nii Tartu Lasteteatris, Viljandi Ugalas kui ka igasugu eriprojektide juures. 90-ndate lõpus asutas ta naiskunstnike “seltsi” Puhas Rõõm, mille liider ja peamine ideede generaator on ta olnud siiamaani. Puhas Rõõm on edukalt esinenud mitmel pool maailmas ja muutunud omamoodi segakoosseisuks, kuhu kuuluvad ka tunnustatud meeskunstnikud, näiteks Mart Viljus.
Samuti on ta illustreerinud mitmeid lasteraamatuid ja Eesti feministlike esseede kogumiku “Tilliga või tillita”. Feminist ja muidu ühiskondlikult aktiivne on olnud ta pikka aega.
Piret Ränil on eriline anne esitada olulisi intellektuaalseid ja ühiskondlikke ideid rõõmsas, humoorikas ja veidi lapselikus vormis. Ta on alati arutanud naise elu käigu ja ühiskondlike suhete üle. Ta on isegi loonud oma lemmiktegelase, kes on eatu värvilises kleidis pikkade paksude juustega tüdruknaine. Keda võib ka Piriks kutsuda
Die (Diana Ostrat) fotoinstallatsioon “Müsteerium 35 aktis”
A-saal
Y-galerii A-saalis on väljas TÜ usuteaduskonna tudengi Diana Ostrati alias Die fotoinstallatsioon. Metal-kultuurile omane rafineeritus seguneb seal pungilikult eksitava näitusepealkirja, Lihtsa teostuse (seebikatega tehtud 10X15 pildid) ja lõpliku tõdemusega, et ka kõige ?müstilisema? naise igapäev koosneb samadest elementidest, mis peaaegu kõigil tema suguõdedel.
NAISMAALIKUNSTNIKUD KUJUTAVAD NAISE ELU ARGISUST
Y galerii jätkab Eesti naiskunsti esitamist! 4.mail avavad Küütri 2 oma näituse “Ihust ja hingest” TÜ kunstide osakonna vilistlased Maris Palgi ja Kaie Luik, kes esindavad Tartus viimastel aastatel jõudsalt kasvava feminiinkunsti koolkonda, mida iseloomustab sümbolismi vormis naise elu tahkude esitamine, naiselike iseloomujoonte ja naiseliku vaimumaailma eripärade rõhutamine.
Samas kui Y galeriis varem esinenud Fideelia paljastas oma teostes naiste varjatud maailma müstilisemat poolt, siis Palgi/Luik rõhutavad eelkõige naiste “salajast” argipoolust. Naised nende maalidel pole n.ö. esindusvormis, neil on omad tavalised ja korduvad mured kuid samas ka omad, meestele enamasti tundmatud rõõmud. Palgi/Luiki maalide naistel on tselluliit, ebamugavad kuid kohustuslikud aksessuaarid (rinnahoidjad), vastikud soorollide poolt määratud kohustused ja probleemid. Kuid samas vist küll ainult nemad suudavad olla õnnelikud lihtsalt rõdu peal vahtides, mullas sobrides, peegli ees punne pigistades.
Jaan Elkeni poolt “naissoost Kaarel Vullaks” tituleeritud Maris Palgi peamine teema on kodu(koht) kogu oma hiilguses ja viletsuses ning naise roll selles. Väga naiseliku iseloomuga Kaie Luik rõhutab rohkem naise keha oma aistinguid. Mõlema maalid on väga eksistentsiaalsed. Objektid neis lihtsalt on ja me ei murra pead, miks.
Palgi ja Luiki maalid võivad meessoost vaatajale tunduda ebamugavad, kuid naised saavad neist väga hästi aru.
Maris Palgi/Kaie Luiki näitus “Ihust ja hingest” on avatud 4. – 16. mai 2004
Margus Kiis, ygalerist
RENATE SÕUKAND DEMONSTREERIB Y galeriis VÄIKEKODANLIKKU TIRAZHEERITUD KUNSTI
Paaril viimasel aastal on Tartus tegutsenud töökoda, kus kunstnikud raha eest tirazheerivad mingit oma maali, mis hiljem hea raha eest peamiselt välismaale, et nad jõukamate inimeste magamistubade seinu kaunistaksid. Samas pole tegemist mingite lillepiltide või muu kitshi ja kämbiga, vaid enamasti vorbitakse abstraktseid ja muidu modernistlikke maale. Selles “vabrikus” töötanud kunstnik ja mitmete muude aladega tegeleja Renate Sõukand sai kogu masinavärgist inspiratsiooni ja on loonud Y galerii E saali maaliinstallatsiooni, kus demonstreeritakse niimoodi toodetavate maalide erinevaid etappe ja lõpptulemust diivani kohal rippumas.
Installatsioon “Mitmikustamine”
Kust läheb piir kunsti ja dekoratsiooni vahel? Millal muutub kunst masstoodanguks, rutiinse tarbimiskultuuri osaks? On selle määravaks faktoriks teose kättesaadavus? Mitmikustamise puhu oleks vist õigem öelda “toode”, mitte “teos. “Ostes meie diivani, saate käsitsi maalitud kunstiteose pealekauba!”. Milline hiilgav mõte! Vahetades mööblit, vahetatakse ka muu interjöör. Pruunid, hallid, ookertoonid – normeeritud elu, nagu naabril. Justnimelt nagu naabril, sest kuigi “kunstitoode” on käsitsi maalitud, on tegemist masstoodanguga – seda on mitmikustatud.
Lisaks installatsioonile on vaadata valik abstraktseid maale, mis ei ole mitmikustamiseks mõeldud.
Renate Sõukand
Renate Sõukandi näitus “Mitmikustamine” avatakse 18. mail kell 17 ja kestab 30. maini 2004.
Ülo Vilimaa
“Hingevangla”
18.V – 30. V 2004
LEGENDAARNE KOREOGRAAF TEEB GALERIIS y OMA MAALIDEBÜÜDI
Eesti üks tuntumaid ja novaatorlikumaid tantsukorüfeesid ÜLO VILIMAA avab 17. Mail kell 18 Tartu Ülikooli galeriis Y näituse “Hingevangla”, mis sisaldab viimastel aastatel loodud maale ja assamblaazhe. Ülo Vilimaa viljeleb tugevate 60-ndate Eesti maali mõjutustega (tema ük suuri eeskujusid on Lola Liivat) ekspressiivset kuid külmade värvidega abstraktset stiili, mis laiendab pilti ka kolmandasse mõõtmesse. Ülo Vilimaa maalides ühendub sõge pintslitöö ratsionaalse geomeetrilisusega, põhjamaine koloriit tantsiskleva kerguse ja tumedad toonid piltide raame ületava distsiplineerimatusega.
Üle Vilimaa (sünd 1941) sai tuntuks 1960-ndatel peamiselt Vanemuise teatri novaatorliku balletiartisti ja korograafina. Tema hiilgeajad saabusid 60-ndate lõpul, kui lavastas ning mängis Eesti moodsale tantsule aluse pannud modernistlikes lavastustes. Ka sai temast ka omamoodi popkultuurifenomen, kes osales mitmete muusikafilmide teostamisel ja ka ise nendes, samas lavastas ning mängis Eesti moodsale tantsule aluse pannud modernistlikes lavastustes. Tartus töötas Ülo Vilimaa aasta 2001 lõpuni, peale seda asus ta elama-töötama Tallinna.
Huvi maalikunsti vastu on olnud Vilimaal juba ammu kuid näitus Y galeriis on tal üks esimesi. Näitus jääb avatuks 29. maini ja lõpeb OKSJONIGA, mida vähemalt esialgsete plaanide järgi juhib tuntud kunstiteadlane Enriko Talvistu.
ÜLO VILIMAA “Prison of Soul”
ÜLO VILIMAA (b.1941) is legendary Estonian coreographer and ballet artist, one of the main initiator of Estonian modern dance. He started early 60s in Tartu theatre Vanemuine as usual ballet dancer but soon he began directing ordinary ballet spectacles and a bit later new modern plays too. Late 60s he became a pop icon dancing and coreographing in musical films. Being superstar in Estonia and in whole Soviet Union, working a lot abroad he remain loyal to Tartu and theatre Vanemuine. Here he worked 40 years but 2001 he had to leave not needed anymore. Now Ülo Vilimaa is teacher of dance in Tallinn.
Ülo Vilimaa have been interested in painting for a long time but pioneer of Estonian abstract art Lola Liivat-Makarova encouraged him to take it seriously. These paintings are made within last 7 month and are heavily influenced by Estonian modern art of 60s.
Margus Kiis, ygalerist
Ülo Vilimaa tantsib pintsliga
TEKST: MARGIT-MARIANN KOPPEL
 |  Ülo Vilimaa ja maal Surmatants. |
Ülo Vilimaa on ikka armastanud üllatada. Seekordne pauk tuli ootamatust vallast. Eriti neile, kes teadsid Vilimaad tantsijana ning ballettmeistrina. Maalikunstnik – see oli midagi uut.
Tegelikult võttis Vilimaa lihtsalt 35 aastat hiljem taas pintsli kätte. Mis veel sõgedam, tegi näituse ka! Pealkiri sai kõnekas: “Hingevangla”. Näitus oli Vanalinnastuudio Valges saalis üleval 2.-17. aprillini. 17.-29. maini on pildid üleval Tartus, “Y Galeriis”.
“Mõnikord peab üllatama ka, ei saa ju kogu aeg rutiinis olla,” arvab Ülo Vilimaa ning leiab, et inimene peab tundma ennast ajas ja teadma, kui vana ta on. “Leidsin uue väljenduslaadi, ega muud erinevat olegi. Muusika on ju abstraktne. Igaüks saab seda iseendaks mõelda või sinna sisse mõelda. Kujutav kunst on täpselt sama.”
Noore ja vihasena on Vilimaa ka teatris maale lavastanud. Paljudele meenub kindlasti 1969. aasta mais etendunud balletiõhtu Maalid”, mil laval elustusid Claude Debussy “Impressioon” ja Camille Saint-Saëns “Surmatants”. Nagu Vilimaa oli originaalne ja vaba tantsus, on ta originaalne ja vaba ka kunstis. Tema pildid sünnivad liigutustest ja on väga dünaamilised. Need on teatriinimesele omaselt jutustavad ning tagamõtet peitvad, mille tabamine sõltub vaatajast.
Enda sõnul Vilimaa maalida ei oska ning mängib eelkõige faktuuriga. Ka pildiraamid värvib ta maaliga ühtseks tervikuks.
Vanalinnastuudio Valge saal oli näituse jaoks täistabamus, pakkudes küllaga avarust, õhku ning valgust, andes piltide kirevale värvigammale kutsuva sära, vaatajale ruumi vaadata ja end pildi sisse mõelda. Näituse avamisele tulid väga armsad inimesed, kes millestki lugu peavad. Neid oli üle 60. Kes atraktiivse kultuurisündmuse vastu huvi ei ilmutanud, oli meedia. Vastuvõtt oli publiku poolt sellegipoolest hea, isegi liiga. Vilimaa arvates võib-olla ka sellepärast, et kuna ta diplomeeritud kunstnike kilda ei kuulu, siis ei ole ta kellelegi ohtlik.
Näituse 28 töö nimed polnud üldpealkirjast “Hingevangla” vähem kõnekad: Vapilind, Segased tunded, Tulisügis, Undiin, Saladus, Sünge, Lootus, Turvaline, Kosmoses, Hukk, Arlekinaad, Tantsuteater, Hõõgjõgi, Achyrium, Oduvantshik, Kevad sügises, Jumalaga Vanemuine, Hüvasti konnatiik, Poolnägu, Draakon, Kullapalavik, Brasiliana, Hingevangla ja Surmatants. Maalid sündisid kui palangus – 7 kuuga. Väljundit ihkav hing oli valla ja voogas lõuendile. Maalimise innustuse andsid sõbrad. Lola Liivat, meie esimene abstraktsionist, kes nõuka ajal sai kogu aeg sarjata, sarjata ning veelkord sarjata, tõi mullu suvel pintslid ja värvid, õpetas, kuidas lõuendit raami peale lüüa. Vilimaa käskis jama lõpetada. Kuu aega hiljem katse suvekodus maali teha ebaõnnestus. Asjad lendasid nurka. Kuid augustikuus Tallinna tulles hakkas järsku tulema, tulema, tulema…Nüüd ei suuda ilma maalimata olla.
Piltide nimetused on spontaansed ja paljud pani abikaasa Tiiu, mis autori arvates oli väga hea. Nii saab ka iseendast paremini aru, sest kunsti loomine – see on hetke seisund, hetke mulje, hetke väljund. Millal ta loojani tagasi jõuab, see on päris suur ringtee. Loomeprotsess on nauding, sest just siis toimub sisemine põlemine, mis on lakkamatu võitlus iseendaga. Püstitad eesmärgi, aga ei tea, kuidas sinna jõuda.
Kui pildid hakkasid valmima, oli näituse meetrika olemas. Ikka see igavene küsimus Hingest ja Surmast, Algusest ja Lõpust. Kõik hinged on Vilimaa meelest alati vangis, kuni surm nad päästab. Näitus algas teostega “Hingevangla” ja “Tulisügis”ja lõppes “Surmatantsuga”. Nende vahele jäi pikk galerii tundeid ja ühiskonnakriitikat. Kuid Vilimaa poleks tema ise, kui midagi skandaalset ei pakuks. Vürtsiks olid pildid “Jumalaga Vanemuine” ja “Hüvasti konnatiik”. Konnatiigiks nimetati Vanemuise balletti. See konnatiik oli väga soe ja armas, kuid nüüd on Vilimaa aru saanud, et jäi sinna liiga kauaks.
See näitus, kus domineerisid tumedad toonid, oli hüvastijätt sünge perioodiga. Hing on vaba. Tõsine noormees, kes kolmekümmend viis aastat tagasi maalitud autoportreelt otsa vaatab, ei ole sisimas muutunud. “Vaid elukogemust on nii palju peale tulnud, et tunnen ennast rikkamana ning julgen endaga taas kahekesi jääda,” ütleb juba ka kunstnikule omase väljanägemise saanud, õlgadeni valgete juustega Ülo Vilimaa.
Kontrastide armastajana tahab ta teha järgmise maalide seeria hästi heleda, päikesepaistelise ja optimistliku. “Sünge” ja “Valge” näituse vahepeal on oht, et teda tabab hoopis kirjutamispalang ja ta haarab pintsli asemel hoopis sule – memuaaride kirjutamiseks, ajaloo huvides. Mitte küll endast, vaid teistest inimestest ja paljudest naljakatest kohtumistest, mis elus ette tulnud.
TANJA MURAVSKAJA EKSKLUSIIVNE AKTINÄITUS “MAN`S PLAY” y GALERIIS
31 mail kell 18 avatakse ja 6 juunil kell 15 suletakse näitus, kus tuntud moe- ja ajakirjandusfotograaf Tanja Muravskaja näitab tuntud naisi. Üpris ootamatus situatsioonis.
Tanja Muravskaja
Man's Play
Eksponeeritakse
suuremas osas juba tuntud, laiemat tähelepanu äratanud naiste
aktifotosid. Poseerivad modell ja modelliagentuuri
omanik,tippsportlane,saatejuht, kunstnik, muusik, fotograaf ja
vagabund.
Naisfotograaf on oma ülesandeks võtnud kehastuda
võtetel meheks. Vaadelda oma modelle mehe silmade läbi kui
seks-objekte, simuleerida iha ja uurida naist. Tema stilistiliseks
eeskujuks on fotoamatööride erootika, kus fotograafi ihalusobjekte
on pildistatud igapäevamiljöös.
Muravskaja modellid teavad
Meeste Mängu reegleid ning etendavad kaamera ees oma osa, flirtides
fotograafiga. Samas, kuna pildistaja on siiski naine, tunnevad nad
end poseerides oluliselt vabama ja lõõgastunumana.Tulemuses on
palju enam portreed kui oleks pelgalt glamuursetes fotodes või
olmelistes pornostseenides.
See on teistsugune alastus. Vaataja
pilk libiseb üle fotol poseeriva naise silmade, rinna, puusade,
jalgade-- et jõuda tagasi silmadeni.
Tundub, et naised piltidel
on mänginud fotograafiga lõbusat mängu, millest võib osa saada ka
vaataja. Kindel pole ainult see, millised on selle mängu reeglid. On
see ikka Man`s Play?
Sandra Jõgeva, kunstnik
Tanja Muravskaja (sünd. 1978) on õppinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis ajakirjandust ja õpib Kunstiakadeemias fotograafiat. Kuni 2001 ajakirjanik mitmetes väljaannetes. Alates 2001 on ta vabakutseline fotograaf, kes on teinud koostööd ajajkirjadega Diivan, Wasp&Caterpillar, Annabella, jt., reklaami-ja modelliagentuuridega. 2001 kirjutas modell Beatrice mälestusteraamatu “Võõras”, 2003 tegi koostööd briti modelliagentuuridega Bookings, Storm, Select, IMG. Tihedates suhetes kunstnikerühmitustega Avangard ja PinkPunk ning esinenud mitmetel grupinäitustel.
Vaata ka www.tanjamuravskaja.com
Näitus “Man`s Play” oli käesoleva aasta märtsis üleval ka Tallinnas galeriis Deco ja ainult 3 päeva.
Tanja Muravskaja võttis endale eesmärgiks vaadelda oma modelle mehepilguga - kui seksobjekte. Mängida seega meeste mänge. Fotograafi sõnul on “Man´s Play” tehtud pigem laheda huumoriga kui ülitõsise uurimustööna.
“Kolm aastat tagasi sattus mu kätte pööraselt hea Richard Kerni raamat. Lihtsate vahenditega näitab ta seal naisi kui Chupa Chupsi kompvekke või kui vaniljejäätist. Ka mulle oli esialgu üleskutseks õppida nägema taoliselt. Pärast üleskutset tekkis ka iroonia – naistel (isegi alasti naistel) on ka psühholoogiat ja muud huvitavat,” selgitab Muravskaja vastse näituse saamislugu. Ta hindab kõrgelt ka Bettina Rheimsi ja Helmut Newtoni loomingut.
Tanja Muravskaja on õppinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis ajakirjandust ja töötanud nii reporteri kui toimetajana eri väljaannetes. “Ühel hetkel sai mul nii kõrini, et ei hoolinud enam ajakirjandusest – visuaalne info on mitmekülgsem, pakub rohkem võimalusi ja seega huvi ka,” räägib Muravskaja. Praegu õpib ta Eesti Kunstiakadeemias foto eriala teisel kursusel, pildistab kaanefotosid, intervjuupilte ja moodi ajakirjade tarbeks.
Marko Mägi
Projektiga «Man`s Play» tegi Tanja algust juba kaks ja pool aastat tagasi. Tema esimene modell oli Beatrice, teine kunstnik Sandra Jõgeva.
«Nii see läks – hakkasin oma parimaid sõbrannasid pildistama,» ütleb Tanja. «Tavaliselt on alasti naisi pildistavad fotograafid mehed. Mind hakkas huvitama, kuidas nad seda teevad, mis nippi kasutavad. Aga muidu seda ju teada ei saa, kui ise ei proovi.»
Tanja sõnab, et püüdis suhtuda oma tegevusse irooniliselt, sooviga teha pisut nalja. «Mehed näevad ju naises ainult keha, füüsilist poolt. Püüdsingi siis mõelda nagu mees, aga lõpuks tuli välja hoopis midagi muud. Fotod said äärmiselt sensuaalsed. Kui mehed näevad naist kui seksuaal-objekti, siis mina nagu lihtsalt teist inimest.»
Pilditelt vaatavad kas täies või pooles alastuses vastu modell Beatrice, sportlane Natalja Hissamudtinova, kunstnik Andres Koorti abikaasa Kati Koort, tele- ja raadiosaatejuht Ave-Maria, Vene Teatri näitleja Natalja Murina jt.
Fotograaf meenutab, kuidas pildistas maailmarändur Sirli Sermanit, kel kombeks külla tulles tervituseks büsti näidata. «Mõtlesin, et kasutan selle ära,» räägib Tanja. Näitusel eksponeeritud pilt on tehtud ühe Pelgulinna maja aknast välja vaadatuna. «Seal lähedal töötasid mehed, kes vaatasid meie fotosessiooni eemalt pealt, aga hakkasid siis märkamatult lähemale nihkuma või edasi-tagasi käima. See oli päris naljakas!»
Verni Leivak
Tartu Ülikooli kunstikateedri diplomandid:
Anna Kainulainen “M(h)üsteeria”;
Maret Suurmets “Minu sisemine maailm”
10.VI – 20. VI 2004
Karoliina Kagovere
“Autoportreed (Hüvastijätt)”
18. VI – 4. VII 2004
TULEVASE KREEKA KLOOSTRIÕE HÜVASTIJÄTUNÄITUS Y GALERIIS
Tartu Ülikooli Y galerii E saalis avab reedel 18. juunil kell 16 fotonäituse KAROLIINA KAOGOVERE – omapärane naine, fotograaf, kunstnik, filoloog ja seikleja. Tema enda sõnul on see hüvastijätunäitus. Nimelt on Kagovere otsustanud lahkuda Eestist Kreekasse, et seal hakata ilmikõeks ühes õigeusu kloostris. Ta on otsustanud Eestist igaveseks lahkuda, et pühendada elu rahulikule eksisteerimisele üksikus rahupaigas.
Karoliina Kagovere on tuntud kui rahvaluulekogujate grupi Nefa Rühm osaline, Eesti Kirjanduse Seltsi liige ja aktiivne ajalooalaste tekstide tõlkija.
Karoliina Kagovere on seni näidanud oma eksistentsialistlikke fotosid, kus tavalised ja ebatavalised inimesed on jäädvustatud mingis suvalises kuid tähtsas situatsioonis. Nüüd välja pandav sari on oluliselt kunstipärasem, kuid samuti omamoodi eksistentsialistlik. Piltidel on lavastatud teatud mõttes Caravaggio- stiilis: inimesed on dekadentlik- teatraalsetes poosides, mingis stuudiolaadses ruumis, varauusaegsetes kostüümides ja teevad eiteamida. Meeleolu on ühteaegu lõbus kui ka ängistav. Ikkagi hüvastijätt
MOOSTE KÜLALISSTUUDIO JA Y GALERII ESITLEVAD – TAMARA JELACA SERBIAST
Viimase kuu aja jooksul Mooste Külalisstuudios elanud ja töötanud serblanna Tamara Jelaca avab 21 juunil Tartu Ülikooli galeriis Y näituse “FINE ART embroideries” . Tamara Jelaca on tekstiilikunstnik, eriti huvitatud tikandist. Kuid ta kasutab seda vana tehnikat uut moodi, tikkides riidetükkidele mitte traditsioonilisi motiive, vaid humoorikaid karikatuuritaolisi situatsioone elust, massikultuurist jms.
Tamara Jelaca (s. 1973) on lõpetanud Belgradi Ülikooli disainifakulteedi ning on esinenud nii personaalselt kui ka grupinäitustel igal pool Euroopas. Ta on viljelenud peale tekstiikunsti ka raamatukujundust, miniatuuri kui ka installatsiooni.
CURRICULUM VITAE - TAMARA JELAČA
Kontakt :Bulevar Kralja Aleksandra 290/13
11000 Belgrade, Serbia and Montenegro
Tel. +381 11 423 470
Mob. +381 63 85 65 200
E-mail: je.lac.a@eunet.yu
Sünd : 25. 03. 1973. Vinkovci
HARIDUS:
1991-1996. Belgradi Ülikooli tekstiili ja disaini fakulteet
TEGEVUS JA LIIKMELISUS:
alates 1996 Serbia Tekstiilikunstnike ja Disainerite Liidu liige (ULUPUDS);
1995/1998 -- grupi “LUM” liige;
alates 2000 grupi “Punctum for Art Experiment” liige;
alates 2002 vabakutseline kunstnik;
GRUPINÄITUSED JA MUU TEGEVUS (valikuliselt):
2003 - “5 Years of Colony of Tapestry Artists “Boško Petrović”, 1998 2002”, -- Vaibagalerii “Boško Petrović”, Petrovaradin Fortress, Novi Sad
2003 - “The 3rd International Artist’s Book Triennial Vilnius 2003”, Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskus
2003 - “Söders Internationella Konst Bienal (r)”, Stockholm
2002 - kureerib projekti “mPhasis of Reality/Art is Reality”, Belgrad, 2; (osalevad R. Fukuhara, Cultural Center REX, Belgrade, J. Rajak and M. Salvetat, Main Railway Station, Alternative Cultural Club, Banatsko Novo Selo)
2002, 2003. - “Casaterra”, kunstiprojekt-uurimus, ATELIERAZUR, Ceglie Messapico (Italia)
2002. - 5. Colony of the tapestry artists “Boško Petrović”, ATELIER 61, Petrovaradin Fortress, Novi Sad
2001. - “What’s So Funny?”, 7th International Arts Festival, CESTA, Tábor (Tshehhi Vabariik)
2001, 2003 - “41st Golden Pen of Belgrade”, 6th International Biennial of Illustration “Progres Gallery” Belgrad
2000, 2003 - “International Biennial of Miniature Arts”, “The Modern Gallery”, Gornji Milanovac
2000. - “41st October Salon”, The Art Pavilion “Cvijeta Zuzorić”, Belgrad
1998. - “13th Biennial of Tapestry”, Belgrad
1998, 2003. - “TISO”, Museum of Applied Arts, Belgrade
1997, 1998, 1999, 2003. - “Vystavka Maja”, The Art Pavilion “Cvijeta Zuzorić”, Belgrad
1996. - “Patchwork&Quilt Art“, “Schachen Gallery”, Oensingen (Shveits)
1996, 1997, 1999, 2001, 2002. - “Belgrade’s Mini-art Scene”, galerii “Singidunum”, Belgrad
PERSONAALNÄITUSED:
2003. - “Sapisan…po secanju 02-03”, Student’s Cultural Centre, Kragujevac, Serbia
2003. - “Needleing”, Muzej rudničko-takovskog kraja, Gornji Milanovac, Serbia
2002. - ““Sapisan…po secanju”, quilt & embroidery exhibition, galerii “Singidunum”, Belgrade
1998. - “About wind and rain…and other stories”, Gallery “Singidunum”, Belgrade
1997. – ainulaadsete trükitud tekstiilide ja vaipade projekt, “Stepenik Gallery”, Belgrad
preemiad :
2003 - ULUPUDS (Serbia Tekstiilikunstnike ja Disainerite Liit) aastapreemia.
2001 – auhind “8. Belgrade Mini-art Scene” (parima miniatuuri eest) -- galerii “Singidunum” Belgrad
links:
http://www.cesta.cz/WSF/02punctum.html
http://www.atelierazur.net/tamarapage.htm
Dancing? (Tantsime?)
(50 x 52 cm), embroidery and hand drawing on textile
Catch the Thief!!! (Püüdke varas kinni!)
(33 x 26 cm), embroidery and hand painting on textile
Y galerii A saalis paneb 22. juunil oma tööd üles ka tekstiilikunstnik Tartust. Tartu Kõrgeima Kunstikooli õpilane Anneli Kaarna näitus “Naine jäi kellatorni külge rippuma” demonstreerib hunnikut kulunud moega pluuse ja paari lina, millele on puuklotsidega trükitud abstraktseid ja sürrealistlikke motiive, millel on kerge esoteeriline ja mütoloogiline aktsent man.
ANNELI KAARNA TÖÖDE NIMED
Naine jäi kellatorni külge rippuma I –II
Mees, mingi mees
Uurimus sinisest
Merle Tootsi
«Hakuna Matata»
skulpt, assamblaazhid
2 . – 15. VIII 2004
“HAKUNA MATATA!”(“ei ole hullu!”)Assamblaazid enamasti valminud looduse enda poolt vormitud uhutud puutükkidest.Enamus neist kogutud Taani randadest,kuid ka Eesti kallastelt ja vanadest majadest.Looduse ja naturaalsuse fännina on see minujaoks parimaks materjaliks eneseväljendusel.Peale pikki otsinguid erinevates kunstistiilides,leidsin lõpuks valdkonna,mis mulle omaseim,äratundmisrõõm ja kojujõudmine.
Taiesed on ehk pisut lapsikud,aga eks meis kõigis on pisut lapsemeelsust alles,see hoiab vaimu värske ja ei lase silmakirjalikuks täiskasvanuks saada…Inspiratsiooni saan kõigest toimuvast mu ümber…
Josh Merle Tootsi (12.06.1970)
LOOMETEE...
Sündinud-elanud Tartus,Kunstihariduse saand Tartu Kunstikoolis 1985-89
sise-ja väliskujundus teatrifestivalile „Dionysia“,Tartus
„Postimees Extra“ illustraator(kollaaz,karikatuur)
logode ja templite kujundus firmadele ,eraisikutele,postkaartide ja lauamängude kujundus
1995 kujundaja ja disainer Taanis,Vordingborgi rahvusvahelisel teatrifestivalil „Waves 95“
1995-1996 ajakirja „Kroonika“ käivitamisprotsessis osalemine
1997 kunstiõpetaja ja tõlk Samsö rahvaülikoolis,Taanis
1997 valgustaja,lavatehnik-kujundaja Samsö Tantsuteatris,vabaõhuetendusele „Klods Hans“ Taanis
1998-1999 kaastöö TV-operaatorina Bornholmi TV noorteprogrammis,Taanis
2000-2001 grupijuht,tõlk ja kunstiõpetaja Samsö rahvaülikoolis ,Taanis
Täiendav info:
Osalenud rahvusvahelisel grupinäitusel „Different Faces“
Teinud korduvalt performance koos muusikute ja kunstnikega väljaspoolt eestit,
Taanis esinenud 6 isiknäitusega (assamblaaž,maal,graafika,landart,kollaaž),
samuti erinevate videoprojektide ning ekspositsioonidega 1994-2003
Kunstnik Josh Merle Tootsi on Tartu kunstikooli lõpetanud 1989, kuid seni tegutsenud rohkem Taanis, kus on näha olnud ka tema loomingu eelmised kuus väljapanekut. Esmaspäeval Y-galeriis avatud näitus «Hakuna Matata» on nime saanud samanimelisest assamblaažist, mis koosneb suuremas osas mererannast leitud puutükkidest.
«Tartu on minu kodulinn,» rääkis võõrsil elanud kunstnik. «Seepärast mõtlesin, et minu esimest näitust Eestis on eesõigus näha tartlastel.»
Lustakat jänest kujutav ekspositsiooni nimipilt kannab endas muretuse ideed, ühtlasi pidavat pildiallkirja pandud kaks sõna tähendama suahiili keeles väljendit, mis eesti keeli kõlab umbes nagu «ei ole hullu!». «Saab hakkama ka ilma pintsleid ja värve ostmata,» tõi Tootsi muretusest näite.
Marcus Williams
„Reunion“
3 . – 15. VIII 2004
Oma näituse «Reunion» («Taasühinemine») üles pannud Uus-Meremaa (New Zealand) kunstnik Marcus Williams osaleb ka Mooste festivalil «Postsovkhoz».
Tere päevast. Palun tundke end vabalt ja istuge. Vabastage oma jalad raskusest. Ühinege “Taasühinemisega”.
Need näod siin on Uus Meremaa Progressiivse Noorsoo Liiga liikmed. See oli nende noorte inimeste organisatsioon, kes huvitusid progesiivsetest ideedest, moodsast kultuurist, sotsialismist ja mõningatel juhtumitel ka kommunistlikust revolutsioonist.
Need inimesed elavad Tartust umbes 17 000 kilomeetri kaugusel. Enamik neist on nüüd rohkem kui 70 aastat vanad. Enamik pole üksteist näinud oma 50 aastat.
The Progressive Youth League loodi 1949 Betty Aria (naine, kes näeb välja nagu Olga Lauristin) poolt. Grupp asendas üht varasemat organisatsiooni võtmaks poliitilisi ideesid, diskussiooni, tegevust tõsisemalt. Neil oli tugipunktid kolmes UM suurimas linnas, nad kohtusid regulaarselt, organiseerisid loenguid, näitasid filme, tegid väljasõite maale; kõige tähtsam sündmus oli Betty Aria saatmine Berliini Rahufestivalile 50-ndate alguses. Rude Sunde, Dalmatsia aedniku poeg, ja tema noor naine Pat, (mees vasakul ääres ja naine paremal ääres) tegi 16mm mustvalge filmi, näitamaks tolle aja UM poliitilisi olusid. See oli samaaegne ühe UM ajaloo kõige brutaalsema ja paljuräägituima töötajate ja tööandjate tüliga 1952 a. Watersideri “sõjaga”. Tänapäaevaks on see film jäänud üheks kõige väärtuslikumaks ajaloodokumendiks selle südmuse kohta. Kuna filmil polnud heli, Pat (inglise keele õpataja) alguses kirjutas ja siis ka esitas filmi dialooge iga kord kui filmi näidati. Seda võib kuulda ka installatsiooniga esitatavas intervjuus.
Noosooliigat võeti mõneti kui Kommunistliku Partei kasvulava. Antikommunistliku nõiajahi makkartismi mõjud olid valdavad ka Uus Meremaal ja polnud kerge olla kommunist sellises konservatiivses keskkonnas. Mõned Liigast võtsid poliitikat tõsisemalt kui teised, selgub intervjuudest. Kevin Ireland, mees prillide ja vuntsidega, on Uus Meremaa üks kõige olulisematest luuletajatest ja hoolimata sellest, et ta isa oli väga oluline tegelane ametiühinguliikumises, pigem trotsis tüütut kalvinistlikku keskpärasust ja sõjajärgset Uus Meremaa moraalistevat mentaliteeti.
Mis iganes olid Progressiivse Liiga motiivid, kommunism Uus Meremaal kaugele ei jõudnud. Hoolimata üpris äärmuslikult konservatiivsest ühiskonnast XX sajandi Uus Meremaal, oli seal progressiivne ja liberaalne poliitika ja üldine võrdsusidee vastandina Briti Ühenduse klassiteadlikule algele. Võib-olla tänu koloniaalsele ajaloole pole Uus Meremaal kunagi klassisüsteem nii süvenenud nagu Inglismaal. Varased briti asukad tegid isegi kohalike päriselanike maooridega hämmastavalt heatahtliku ja demokraatliku lepingu (võiba-olla sotsialistliku Fabian Ühingu mõjul), esimese omataolise. Uus Meremaa oli esimene maa maailmas, kus naistele anti valimisõigus, üks esimesi kus kehtestati üldine riiklik vanaduspension. Sellest arenes 70-ndateks aastateks välja põhjalik ja helde sotsiaalhoolekande süsteem. 1984, irooniline kuupäev iroonilisele sündmusele, äsjavalitud leiboristlik valitsus otsustas järsult suunda muuta. Reagani ja Thatcheri vaim oli jõudnud ka Uus Meremaale. Iroonia peitub selles, et see ei tulnud paremalt nagu mujal vaid hoopis Uus Meremaa poliitilise maastiku vasaku poole kaudu. Heaoluriik sai kiiresti ja süstemaatiliselt neoliberaalide ja usufundamentalistide poolt lõhutud.
Võib näha, et kommusnitlikud ideedel ja Nõukogude Liidul oli Uus Meremaal üsna erinevad mõjud. Igatahes kõik Progresiivse Liiga liikmed, kes on näha sellel näitusel, pöörasid selja kommunismile pärast N. Liidu brutaalset sissetungi Ungarisse ja Tshehhoslovakkiasse.
1960-ndatel Progressiivse Nooruse Liiga muutus Progressiivse Nooruse Liikumiseks ja aitas kindlustada koos tõusva rahuliikumisega noorte poliitika uue laine, mis saavutas tipu 70-ndatel. Just enne neoliberaalset revolutsiooni see laine tegi ühe oma viimastest värelustest 1982 Springboki (Lõuna-Aafrika) ragbimeeskonna tuuri ajal Uus Meremaal. See oli küll pigem tsunami kui värelus, sest jaotas Uus Meremaa lausa kaheks ragbit (ameerika jalgpalli taoline mäng, fännide kirglikkuse poolest võrreldav tavalise jalgpalliga) armastavate patriootide ja Lõuna - Aafrika rassistliku aparteiidi vastaste vahel, mis kulmineerus massirahutuste ja laialdase politseivägivallaga. Tagantjärgi võib ju vaielda, et see toona tekkinud ühtsustunde kadumine koos riigi majanduslike hädadega just tõidki neoliberaalid võimule.
Nõukogude Liidu kommunismi langus, selle ajaloos ilmenud õudus ja absurd; Balkani jubedused jms. on viinud Uus Meremaa radikaalsete sotsialistide tegevuse piinava ja aeglase hääbumise ja lõpuni; mitme kunagi lootusrikkalt alustanud kommunistliku organisatsiooni aga muutnud enam-vähem naljanumbriks.
Marcus Williams
August, 2004.
These others here are past members of the Progressive Youth League, an organization of young people interested in progressive ideas, modern culture, socialism and in some instances, communist revolution. These people usually reside in New Zealand, some 17000 kilometers from Tartu. Most of them are age 70 years plus. Most of them have not seen each other for about fifty years.
The Progressive Youth League was formed in 1949 by Betty Aria, the woman with the glasses. The group replaced an earlier youth organization, with the objective of introducing a more serious platform for political ideas, discussion and action. They had branches in the three main cities of New Zealand, met regularly, showed films, organized lectures, went on camping trips on the land of a sympathetic farmer and perhaps most ambitiously, sent Betty Aria to a Peace Convention in Berlin in the early 1950’s. Rude Sunde, son of a Dalmatian orchardist and his young wife,Pat, (the man on the far left and the woman on the far right) made a 16mm black and white film, attempting to show the political conditions in New Zealand at the time. This was exactly synchronous with one of New Zealand's most brutal and drawn out union/employer disputes, the 1952 Watersider's Confrontation (not very brutal by Soviet standards). Quite by accident, the film has some of the most valuable documentation in existence showing the hardship and scale of the event. Because the film was silent, Pat, a teacher of English, first wrote, then recited live with each projection, a dialogue which she has kindly read for this interview series you are hearing.
The Youth League was considered by some to be a spawning ground for the Communist Party. The influence of McCarthyism was pervasive in the 1950’s and it was not easy being a communist in such a conservative context, let alone recruiting members. Some of the ‘Leaguers’ were more serious about their politics than others, as the interviews tell. Kevin Ireland, the man with the glasses and mustache, is one of New Zealand's most significant poets and although his father was a highly motivated unionist, was more drawn to the idea of rebellion against the dull mediocrity of the Calvinistic, morally righteous nature of post war New Zealand society.
Whatever the motives of the PYL, communism in New Zealand never came to much. Although it is a curious anomaly, given the extreme conservatism of 20th century society in New Zealand, that there was so much progressive, liberal democratic policy and a general egalitarianism quite at odds with the countries Anglophile, class conscious origins. Perhaps due to the colonial history, the class structure was never so entrenched as it is in Britain. The early representatives of the British crown signed a treaty, radical in its benevolence and democratic flavor, perhaps influenced by the socialist Fabian Society, with the first nation peoples; the various tribal nations collectively described as Maori. New Zealand was the first country in the world to grant the vote to women. One of the earliest old age pensions was put into action there. This grew into a very generous and complex social welfare system, reaching its height in the 1970’s. In 1984, an ironic date for an ironic event, a coup occurred within the newly elected Labour government; Reagan and Thatcher had come to town. The irony lies in the fact that it came not from the right, but from the ranks of New Zealand's traditional left. The welfare state and arguably almost every other shred of the
countries economic and social structure was rapidly and systematically dessimated by a neo-liberal agenda with the vigor and conviction to match any fundamentalist religion. One can see that communist ideas and the influence of the Soviet Union had quite different implications in New Zealand. However, without exception, the members of the Progressive Youth League present here at Ygallerie turned their back on communism, after the brutal reality of Soviet expansionism in Hungary and Czechoslovakia became evident.
The Progressive Youth League became the Progressive Youth Movement in the 1960s and along with the growing peace movement and anti-Vietnam protests, assisted in ensuring a groundswell of youth politics which reached its peak in the 1970s. Just before the neo-liberal revolution of 1984, this political groundswell had one last ripple at the time of the 1982 Springbok tour of New Zealand. More of a tsunami than a ripple this polarized the country; between rugby loving patriots and anti-apartheid conscience. It could be argued that the sense of disunity that ensued, coupled with the economic slump caused by catastrophic debt burden from IMF and World Bank loans accumulated in the 1970s, helped to facilitate the spectacular success of the neo-liberal agenda.
The failure of Soviet and Chinese communism; exposure to more and more absurdity and horror stories from these socio-political histories; the disaster of the Balkans; have in turn ensured the slow and painful demise of any real socialist agenda in New Zealand and the reduction of the various and hopelessly splintered communist organizations into little more than a party joke.
Marcus Williams
August, 2004.
Väljapanek on poliitilisest ajaloost ja omamoodi ka Eesti minevikust inspireeritud installatsioon. Williams on vineerist välja saaginud Uus-Meremaa komsomolide ehk Progressive Youth League?i (Progressiivse Noorsoo Liiga) aktivistide näoprofiile. Nende sisse on paigutatud väikesed kõlarid, kust kostavad Williamsi tehtud intervjuud nüüdseks eakate kommunistlike noortega, jutt on ideaalidest ning nende purunemisest.
Jane Remm, Matti Milius, Evelyn Müürsepp, Rainer Vilumaa, Marcus Williams
Leho Rubis
„Mälestusi Indiast“
16 -- 29 VIII 2004
Tartus Y-galeriis avab maalikunstnik Leho Rubis (1975) täna näituse «Mälestusi Indiast», kus on välja pandud maalid ja joonistused, mis inspireeritud kevadel 2003 toimunud uurimis- ja õppekäigust Indiasse.
LEHO RUBIS NÄITAB Y GALERIIS MAALE BUDISTLIKEST SKULPTUURIDEST
Maalikunstnik Leho Rubis avab 16. augustil kell 18 Tartu Ülikooli galeriis Y näituse “Mälestusi Indiast”, kus on välja pandud maalid ja joonistused mis inspireeritud 2003 kevadel toimunud uurimis- ja õppekäigust Indiasse.
Leho Rubis: “Näitus seob tervikuks mu tegelikud ja mõttelised reisimuljed vana-india budistlikust kanoonilisest kunstimaailmast ja lõuna-eesti maastikud.
2003 aasta kevadel India reisi ajal sealsetes muuseumides tehtud joonistused Gupta (4.- 7. saj. pkr.) ja Pala (8.-12. saj. pkr.) perioodi budistlikest skulptuuridest andsid tõuke need vormid maalikeelde viia. India tolleaegsest maalikunstist on säilinud vähe näiteid kuid sellest võib aimu saada traditsiooni jätkanud Tiibeti kunsti varajaste näidete põhjal Kõigis näitusel esitatud töödes on järgitud figuuride kanoonilist vormi kuid maalide tehniline lahendus on erinev nii kasutatud värvipigmendi (õli lõuendil traditsioonilise tempera asemel) kui autori traditsioonist erineva väljaõppe tõttu. Samuti kaldub autori maitse detailidega ülekülvatud hilise kaanoni asemel Gupta perioodi lihtsuse poole. Guptade dünastia ajast on pärit ka ühe maali aluseks olnud skulptuur – käega maad puudutava istuva Buddha figuur, kes legendi kohaselt kutsus maad tunnistajaks Mara vägede alistamisele. Seetõttu on näitusel selle maaliga kõrvuti lõuna-eesti maastikud..“
Leho Rubis (s. 1975) on 2001 lõpetanud Tartu Ülikooli kunstide osakonna. Otsides oma teed on ta katsetanud nii portreede kui maastikumaalidega. Teinud mitmeid personaalnäitusi Tartu linnas
Leho Rubis
24.05.1975
2001 TÜ maaliosakond
2000 TÜ Raamatukogus
2000 Tampere majas miniatuurid, loodusmaalid
2002 Tampere maja “Heitlikud huiked” portreede näitus
2003 veebr—mai käis Indias 4, 5 kuud ja Dharamsala (Dalai lama elukoht). .
Maris Palgi, Sandra Jõgeva, Priit Petrov, Kaie Luik
Anne Kook
“Kallis õde”
16 -- 29 VIII 2004
Maalikunstnik Anne Kook avab 17 augustil kell 18 Y galerii A saalis aktinäituse “Kallis õde”.
Anne Kook: “Maalidel on kujutatud noort lapseootel naist. See periood on küll lühike, kuid väga eriline iga tulevase ema jaoks. Õega koos veedetu oli meile mõlemale rõõmu ja lõõgastuse aeg ja loodetavasti juhtub seda ka edaspidi.”
Anne Kook on lõpetanud 2000 Tartu Kõrgeima Kuntikooli ja 2004 TÜ kunstide osakonna.
Daisy Lappard
"Poolel Teel"
16 -- 29 VIII 2004
Esmaspäeval 16-endal augustil kell 19.00 avatakse Tartus, Y-galeriis
Daisy Lappard´i fotode näitus „Poolel teel“
Kui 2001 aastal sai pildistatud vaimulikurüüs rulluisutajat, oli see kunstniku jaoks eelkõige portree Naatan Haamerist. Ta jäi silma kui inimene, kes kõikjale jõuab, on alati teel, nii kehalt kui vaimult. Samas esindab ametit, kus mõõdukus ja põhjalikus on nii olulised. Ning vaevama jäi küsimus: Kas tempo sel teel pole mitte liig suur, isegi kohatu...
See pilt jõudis Tallinna XII Graafikatriennaali satelliitnäitusele „Tingimisi olemas. Tingimisi olemata“. Nüüd rändab foto koos Naatan Haameri pildipalvetega mööda Eestimaa kirikuid. Aasta hiljem valmis Liina Siibi kureeritud näituse „Vaba voli“ ajaks aga juba terve seeria. Mille kõik pildid on tehtud Tartus, ühe päeva jooksul. Töö lõppedes oli fotograaf väsinum kui kihutav modell. Ligi kolmesajast fotost, mis üles võetud paarikümnes eri paigas jäi sõelale tosina jagu. Näituse fotod on kunstnik käsitsi suurendanud, ei mingit digitöötlust ega masinprinti.
Seeria „Poolel teel“ on pilguheit tormavale ühiskonnale, neile keda rutakas elutempo sunnib kiirustama, kõike haarama ja ikka kaugemale jõudma. Nii tehakse paljutki poolikult ja pealiskaudselt. Kuid on asju, mida ei saaks, ega tohikski jooksu pealt teha. Kas me võtame endile ikka piisavalt aega, et mõtiskleda ja aru pidada? Kuhu me tõttame ja kuhu kord jõuame?
Naatan Haamer
kirjutas pildiseeria juurde järgmised read:
Oma minekuil põgeneva silmapiiri poole,
rännakuil läbi aja
ikka ja alati on Sind vaja.
Sest kerge on kaduma tee,
tihti sisu kaotab hool.
Mu palve Su poole Jumal,
tule käi minuga samal rajal.
Siis ei tundu mu ränd nõnda lootusetu
ning siht püüdmatu.
Daisy Lappard lõpetas 2002 aastal EKA fotoeriala
ja on osalenud järgmistel näitustel:
1999 “Vaatluspraktika”, EKA galeriis “EKA Fragmentaarium”, EKA galeriis 2000 “Maa külgetõmbejõud”, Võru Muuseumis "Eneseksjäämine. Väikesed rollimängud 21-ks sajandiks" Tartu Kunstimajas 2001 “Tingimisi olemas.Tingimisi olemata”, Hansapanga galeriis 2002 Diplomitööde näitus, Rotermanni Soolalaos "Kunstisuvi. Autoportreed", Pärnu Endla galeriis "Ma tunnen ennast paremini", Chaplini keskuses "Vaba voli", hansapanga galerii Grupinäitus, Berliini Eesti saatkonnas 2004 "Juhitud reisid", Rael Artel galeriis
Portreeseeria vaimulik Naatan Haamerist valmis aastal 2002 ja oli esimest korda avalikuse ees näitusel "Vaba voli". Naatan jäi silma kui inimene, kes teeb palju ja läheb sujuvalt ühest rollist teise. Näis, et ta on alati teel, vähemalt mõttes. Mind jäi vaevama küsimus - Kas tempo sel teel pole ehk liiga suur või isegi kohatu?
https://www.valgusepyydja.com/poolel-teel.html
Tartu Fotoklubi näitus
„Pildid“
6. IX – 19 IX 2004
Tartu Ülikooli Y-galerii kõikides näituseruumides saab alates eilsest vaadata Tartu Fotoklubi ülevaatenäitust «Pildid», kus klubiliikmete tööde kõrval on ka tuntud fotokunstnike loomingut kevadisest naiste pildistamise aktsioonist.
SUUR FOTONÄITUS Y GALERIIS
Teisipäeval, 7 septembril kell 18 avab Tartu Fotoklubi Tartu Ülikooli galeriis Y oma suure ülevaatenäituse “Pildid”, mis peale Tartu fotoklubi liikmete (Liisa Soolepp, Anna – Kaisa Antolainen, Juri Ivanov, Toomas Thetloff, Mihkel Kraav, Eero Talts, Karin Leesmann, Ahti Auväärt, Andrus Lumi, Helina Loid, Priit Kudu, Katrin Parbus, Valeri Parhomenko) näitab ka mitteklubilaste töid nii Eestist kui Lätist.
Tartu Fotoklubi viljeleb kõikvõimalikke fotozhanre moefotost loodusejäädvustusteni, aktidest lavastusteni.
Lisaks on näitusel väljas ka kevadisest aktsioonist “Naine fotokunstis” osavõtjad: lisaks Tartu fotoklubile Eestist Jaan Künnap, Lembit Michelson, Sander Narusbek, Irina Kivimäe, Ilmar Kruusamäe, Ain Protsin ning Lätist Hariis Pelle, Eizhenija Freimane, Juris Zebergs, Ivars Bivalovs oma tulemustega.
Näitus jääb avatuks 18 septembrini.
Tartu Fotoklubi veerandsaja liikme hulgast on mitmel teemal töid näitusele andnud Liisa Soolepp, Anna-Kaisa Antolainen, Juri Ivanov, Toomas Thetloff, Mihkel Kraav, Eero Talts, Karin Leesmann, Ahti Auväärt, Andrus Lumi, Helina Loid, Priit Kudu ja Katrin Parbus.
Klubi juhatuse esimees Valeri Parhomenko, kes on ühtlasi näituse kuraator, on väljapanekule seadnud ka oma pilte, ent kunstiks ta seda seeriat ei pea. «Need on moefotod,» ütles ta.
Parhomenko fotode modellideks on Tartu Fotoklubiga tihedat koostööd tegeva Tartu Noorte Modellistuudio neiud.
Naised fotodel
Lisaks fotoklubi liikmete loomingule on näitusel «Pildid» välja pandud ka valik fotograafilisest aktsioonist «Naine fotokunstis» osavõtnute töid.
Nende hulgas on Jaan Künnapi, Lembit Michelsoni, Sander Narusbeki, Irina Kivimäe, Ilmar Kruusamäe, Ain Protsini ning Läti elanike Hariis Pelle, Eizhenija Freima-ne, Juris Zebergsi ja Ivars Biva-lovsi pilte, mida nad käisid Tartus jäädvustamas 12. mail.
Vaja suuremat galeriid
Kõik tehtud pildid on aga fotograafiahuviliste laiemal ringil sama hästi kui nägemata, sest aktsiooni tulemused olid välja pandud vaid üheks tunniks järgmisel päeval.
Näitust «Pildid» saab Y-galerii saalides ja neid ühendavas koridoris vaadata 18. septembrini. Kuigi Parhomenko tunnistas ka selle Tartu Ülikooli peahoone vastas keldris tegutseva näitustekoha vajalikkust, peab ta suurema galerii rajamist Tartus hädavajalikuks.
Juba nõukogude ajal tegutsenud Tartu Fotoklubi ärkas juhatuse esimehe sõnul uuele elule aastal 2000. Klubiliikmed käivad koos kolmapäevaõhtuti Tiigi seltsimajas.
Raimu Hanson (Postimees 8. september 2004)
„Location 4 – Valitud asupaigad/Selected Destinations“
keskkonnaesteetika-semiootika – foto, video
(kuraator Rael Artel)
21.IX -- 9.X 2004
Y GALERIIS RAEL ARTELI GALLERY KUREERITUD 3 NAISKUNSTNIKU JA 1 MEHE KESKKONNAFOTOde NÄITUS “VALITUD SIHTKOHAD”
Teisipäeval, 21. septembril kl. 18.00 avatakse Tartu Ülikooli galeriis Y (Küütri 2, Tartu) näitus "Valitud sihtkohad"/"Selected destinations". See toimub rahvusvahelise konverentsi CULTURE, NATURE, SEMIOTICS: LOCATIONS IV ühe (visuaalse) paneelina.
"Valitud sihtkohtade" kokku panemise eesmärgiks ja põhiliseks printsiibiks on fookustamine Eestimaa konkreetsete geograafilise kohtadele, nende füüsiliste, emotsionaalsete ja sotsiaalsete kvaliteetidele.
Näitusele on esinema palutud neli eesti noorema generatsiooni (foto)kunstnikku.
Margot Kask, kelle seeria “Untitled” portreteerib Abruka iidset metsa.
Piret Räni seeria “Õhuke kiht maad” tegeleb aga sama paiga rannajoone iseloomuga.
Maiu Kurvitsa “Udu-sudu” keskmes on maastikulõik Tallinna linna piiril ja keskkonnaprobleemid.
Reimo Võsa-Tangsoo seeria "Kuidas uneaeg maailmaaega sisenes" vaatleb Setumaad ning maa- ja linnakeskkonna suhteid laiemalt.
Näitus jääb avatuks 3. oktoobrini. "Valitud sihtkohad"/"Selected destinations" on tootnud Rael Artel Gallery, rahastanud Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.
Rael Artel, näituse kuraator
56460983
21. IX avati Y-galeriis näitus "Valitud sihtkohad/ Selected destinations" ning see toimub rahvusvahelise konverentsi Culture, nature, semiotics: locations IV ühe (visuaalse) paneelina. Näitus keskendub Eestimaa paikadele, nende füüsilistele, emotsionaalsetele ja sotsiaalsetele kvaliteetidele. Kuraator Rael Artel on kutsunud esinema neli eesti noorema generatsiooni (foto)kunstnikku: Margot Kask portreteerib Abruka iidset metsa, Piret Räni seeria "Õhuke kiht maad" käsitleb sama paiga rannajoont, Maiu Kurvitsa "Udu-sudu" keskmes on maastikulõik Tallinna linna piiril ja keskkonnaprobleemid ning Reimo Võsa-Tangsoo seeria "Kuidas uneaeg maailmaaega sisenes" vaatleb Setumaad ning maa- ja linnakeskkonna suhteid.
Maiu Kurvits, Rael Artel
Piret Räni, Kersti Niglas
Enn Tegova, Kaie Luik, Piret Räni
Rühm Ruum 312 (EKA õppejõud)
„TallintARTus“
4 X – 17 X 2004
RUUM 312A: TALLINNTARTUS
Tartu Ülikooli galeriis Y panevad oma tööd üles tõeline Eesti kunsti raskekahurvägi ja raudavara: rühmitus Ruum 312A. Oma maale, graafikat, digifotot, skulptuuri ja objektikunsti eksponeerivad Viivi Aavik, Jaan Elken, Kreg A-Kristring, Agur Kruusing, Urve Küttner, Leonhard Lapin, Tiiu Pallo-Vaik, Mari Roosvalt, Kaarel Vulla, Hannes Starkopf, Vergo Vernik.
Näitus “Ruum 312A: TALLINNTARTUS” avatakse publikule 6 oktoobril kell 11 aga pidulik avamine toimub 7 oktoobril kell 16. Näitus jääb avatuks 17 oktoobrini.
Eesti Kunstiakadeemia ja Tartu Ülikooli õppejõududest koosnev näitusegrupp “Ruum 312 A”. grupp sai oma nimetuse EKA kabinetist, kuhu kunagi koondusid Akadeemia üldainete kateedri õppejõud. Tänaseks on osa õppejõududest leidnud rakendust ka mujal, ent juba aastaid stabiilselt näitusi korraldanud “Ruum 312 A” näitusepõhimõtted on jäänud samaks: korraldada professionaalse tasemega kaasaegse eesti kunsti näitusi nii kodumaal kui väljaspool Eestit. “Ruum 312 A” on esinenud Espoos, Hüvinkää ja Oulu Kunstimuuseumides ent ka Narvas, Haapsalus ja Albu mõisahoones. Gruppi võiks võrrelda Helsingi näituserühmitusega “Miracolo”, mis koosneb samuti peamiselt erinevate kunstiõppeasutuste pedagoogidest, keda ühendab demokraatlik suhe erinevatesse kunstiilmingutesse, mida hõlmab nõudlik professionaalne tase.
Arhitekti haridusega Jaan Elken (s. 1954) tuli eesti maalikunsti 1970. aastate lõpul linnakeskkonna hüperrealistliku kirjeldajana ning pöördus hiljem nonfiguratiivse suuna poole. 1990. keskpaigas leidis ta oma isiklikule abstraktsionisminägemusele uusi dimensioone Tallinna uuslinna magalarajoonide lagunevatelt ehitistelt ja täissoditud seintelt, kus inimkonna aastasadade jooksul kinnistunud esteetilised ideaalid osutuvad võõrandunud museaaliks või omalaadseks “lisaväärtuseks”. Elkeni jaoks avas selle “lisaväärtuse” kaardistamine võimaluse uue esteetilise süsteemi ülesehitamiseks eesti maalikunstis, kus värvide ilu ja maalistruktuuride kaootilisus oleks nagu minetanud oma traditsioonilise tähenduse. Tema tööde sünni oluliseks impulsiks on tihti isiklik kogemus, läbi isikliku mäluprisma tajutav sotsiaalsus.
Leo Lapin (s. 1947) on tänapäeval tõeline elav kunstilegend. Ta on läbi elanud ja -nautinud arvukaid konflikte eesti kunstis aastakümneid kehtinud püsiväärtuste ja autoriteetidega, kujundades 1960. lõpul kodumaises kunstis seni puudunud avangardistliku liikumise, mida juhtis ja kehastas tema ise. Lapin püsis aastakümneid oma loodud avangardismi esireas ebakonventsionaalse skandalisti ja radikaalina. 1970ndatel esindas ta noorsoo emantsipatsiooni, mängis seksuaaltabudega ja kogus endale dissidendimainet. Keegi polnud naist varem kirjeldanud sellistes poosides kui Lapin oma sarjas “Naine ja masin”. Lapini organisaatorivõimeid jälgis murelikult KGB, kellega kunstnikul tuli mitmel korral tegemist teha. 1970ndail köitis Lapinit abstraktse modernismi ülevus, ning ta lõi Malevitsi suprematistliku stiili põhjal omaenese kodumaise variandi. Sõnast “suprematism” tuletas Lapin väljendi “suprealism”, hõlmates sellega oma kõikvõimalikke dekonstruktsioone euroopalikus kultuuriajaloos senini kehtivaist püsiväärtustest..
Vergo Vernik (s. 1967) on järjekindlamaid intiimse kammerliku kujundiesteetika arendajaid eesti skulptuuris. Tema eeskujudeks võiks pidada tõeliselt suuri meistreid euroopaliku modernismi algaegadest, esmajoones aga Pariisis tegutsenud rumeenia päritoluga modernistliku skulptuuri uuendajat Constantin Brancusit. Verniku kiindumus pronksskulptuuri esteetika võimalustesse, perfektne teostus ja vormipeenus ona taganud tema viimaste aastate menu kodumaalt väljaspool, eriti Jaapanis, kus hinnatakse kõrgelt traditsiooniliste tehnikate meisterlikku valdamist kaasaegses vaimsuses.
Mari Roosvalt (s. 1945) sidus abstraktse pinna ekspressiivse kujundiga kusagil 1990. algusaastail. Kauaaegse Eesti Kunstiakadeemia pedagoogilise struktuuri juhatajana on ta arukalt ja mõtestavalt jälginud muudatusi kaasaegse maalikunsti keeles ja esteetikas ning need muutused kajastuvad ka tema enda laadi arengus. Viimastel aastatel kaldub ka Mari Roosvalt üha enam sotsiaalsema suhestatuse poole, ent teeb seda subtiilsel naiselikul moel, loobumata mitmetest traditsioonilise maalikunsti esteetilistest struktuuridest ning põimides oma maalidesse kollaažidena ajaleheväljalõikeid ja fotokatkeid teda erutanud nähtustest ja sündmustest ja ka lähedastest inimestest. Tema maalide tähendussfäär on küll isiklik, ent mitte suletud. Viimaste aastate innukas pühendumine akvarellile on lisandanud ka tema õlimaalidele kergust ja läbipaistvust ning emotsioone varjundavat tehnilist sära.
Tiiu Pallo-Vaigu (s. 1941) nimi seostub uuemas kunstiajaloos esimese sõjajärgse kunstnikerühmitusega ANK-64, kust said tegelikult alguse nii esimesed kontaktid pop-kunstiga kui ka peaaegu kõiki kunstivaldkondi hõlmanud uus esteetika. ANK-i kunstnike stilistiline platvorm osutus mitmekülgseks ja sümbolistliku kunstikeele toel tegeldi aastaid kunsti võimaluste uurimise ja laiendamisega. ANK-i ringkonnas arenes kunst narratiivsuse suunas ja keskendus üha enam tähenduslikkusele. Väga tundlik poolabstraktne kujundlikkus Pallo-Vaigu maalidel vihjab ajuti kunstniku varasematele portreemaalidele, tihti võib aimata sakraalseid allusioone, seotust fragmentidega inimkonna vaimsest pärandist, religioonist ja mütoloogiast. Ka Tiiu Pallo-Vaik on pühendunud õlimaali kõrval akvarellile ning sarnaselt akvarellitehnikale peseb ja vanandab ta oma maalitud pindu, liikudes järjest subtiilsemate nägemuste suunas. kunstnik liiguks nagu värvi väliskihilt sissepoole, avastades vanu käsikirju, luulekatkeid ja fragmente omaenda läbikäidud maalijaisiksusest. Pallo-Vaigu tehnika on aeglane ja vaevanõudev, meenutades psühhoteraapilist protsessi, mille käigus avastatakse midagi olulist endast.
Kreg A-Kristringi (s. 1962) uusrealistlikud figuratsioonid esindavad vabamat maalilist käsitlust eesti kunstis, mis kujunes välja 1980ndate aastate teisel poolel. Informatsioonitulv vabast maailmast ärgitas ka tollaseid noori eesti maalijaid leidma enesele oma esteetikat ja kujundikeelt. Aktuaalseks muutus mütologiseeriv paljufiguuriline kompositsioon, kus käsitleti väga suuri inimkonda sajandeid erutanud teemasid, mis eesti kunsti traditsioonis olid ehk viimati käsitlusel sajandi alguse sümbolismiaastatel. Ka oma viimaste aastate maalides jätkab Kreg A-Kristring (kodanikunimega Aimar Kristerson) oma mütologiseerivaid arenguid, tsiteerides sealjuures mõningaid eeskujusid kaasaegse maalikunsti prominentsete esindajate näol. Lapselik kujundlikkus Kristringi maalidel juhib tähelepanu kaasaegse meedia poolt vahendatavale tõsisele informatsioonile, mis oma estetiseeritud värviilus jõuab telekastist vaatajani vaevalt tõsiselt võetava muinasjutuna.
Kaarel Vulla (s. 1978) on näitusel esinejatest noorim ning ka üks väljapaistvamaid isiksusi noorimas eesti maalikunstis. Tema maalilaadis on selgeltaimatavaid mõjutusi nn Tartu koolkonna 1930. aastatel alguse saanud ja sõjajärgsetel aastakümnetel Tartu ülikoolilinna vaikuses ja rahus omalaadselt arenenud pehmest figuratiivsest maalikäsitlusest. Vulla maalide temaatika on murelik ja kaasaegse maailma globaalseid sündmusi kaudselt mõtestav. Tema maalilised kuid õõvatekitavad tulevikuvisioonid on teostatud imetletava kerguse ja säraga. Kaarel Vulla looming on olnud lähiaastatel väga produktiivne, talle on osaks saanud kunstikriitika tähelepanu ja näitusevõimalused prestiiþsetes näitusesaalides.
Hannes Starkopf püüdis teha kaasaegset kolmemõõtmelist skulptuuri ajastul, mil senised arusaamad skulptuurist olid tugevalt hämardunud, puudus sotsiaalne tellimus ning mingil ajal 90. Aastate algul tundus senine eesti skulptorite meelismaterjal, pronks kättesaamatult kallina. Starkopfi portreed tuntud ühiskonnategelastest on valmistatud sellestsamast pronksist, ent ta on kalli püsimaterjali tavatult lilleliseks maalinud. Ka kultuuriheerosed, keda Starkopf on modelleerinud oma neopop-portreedes on uue kunstiideoloogia kandjad, Leo Lapin, Ants Juske, Rein Rannap jne. Tänaseks on eesti skulptuur üle elanud 90. aastail maad vallanud indtallatsioonide ja tegevuskunsti laine ning skulptuuri sees toimunud olulised muutused on avanud sellele kunstialale avarad perspektiivid eesti kaasaegsel kunstimaastikul, kus on oluline koht ka Hannes Starkopfil.
Agur Kruusing (s. 1964) , kes saavutas 1990. keskel tunnustust abstraktse maalijana, kuid individualistliku maalikarjääri võimalustest pettununa pöördus arvutite poole.
Kruusing on kasutanud tehnoloogia vahendeid oma ühiskondliku kogemuse sõnastamiseks, milleks esteetilisel maalikunstil polnud vahendeid. Ta on võrgumaailmas ringirändaja ja samaaegselt netifenomeni kriitilise pilguga hindav kunstnik. Tänaseks on Kruusing vahetanud ühiskondlikku banaalsust, hoolimatust ja vägivalda lahkava maailmaparandaja positsiooni estetistliku pooliroonilise digifoto vastu, mis oma värviküllases kauniduses meenutab taas maalikunsti.
Urve Küttner (s. 1941) on ehtekunstnik, kelle näitustel võib tihtipeale leida hoopis installatsioone matallist ja fotost, tsitaate modernistliku kunsti klassikast või kaasaegsest eesti ajakirjandusest. Tema hõbepitsist väikesed kübarad ja ridikülid on ürgnaiselikud atribuudid, mis erutavad tõelist ehetesõpra veel enamgi kui tavapärased kantavad kostüümiehted.
Viivi Aavik ( s. 1955) on ehtekunstnik, kes on pühendunud erandlikult vaid kahte liiki kividele, lihvides ja mõtestades neid oma kunstipärastes ehetes. Need on taevased kivid, meteoriidid, mida kunstnik kasutab Eestis ainsa kunstnikuna ning eesti maakivid.
Juta Kivimäe
Rühmituse 312 a CV:
Ühendus koondab endasse erinevate taustade ja tõekspidamistega kunstnikke. Mitmekesiseid kunstiväljendusvahendeid kasutavad autorid jätkavad oma loomingus personaalset projekti, missusgused kõik omal viisil kõnetavad tänast kunstitegelikkust.
1997 – Eesti Kunstiakadeemia üldainete keskuse õppejõudude näitus "313 A", Pärnu Uue Kunsti Muuseum
1998 - "Eesti kunst sajandivahetusel”, Espoo, Tapiola
1998 -“Intohimo” EKA ja TÜ õppejõudude näitus, Kellokoski, Soome
1998 - EKA Kunsti Üldainete Keskuse näitus, “Maarja” galerii, Põlva
1999 -“Ruum 312 a”, EKA õppejõudude näitus Narva Muuseumi Kunstigaleriis
2000 -“Ruum 312 a”, Hyvinkään Kunstimuuseum, Soome
2000 -“Ruum 312 a”, Oulu Kunstimuuseum, Soome
2000 -“Ruum 312 a”, EKA õppejõudude näitus, Haapsalu Linnagalerii.
2001 -“Ruum 312 a”, EKA õppejõudude näitus Albu Mõisas.
2001 -“Ruum 312 a”, EKA ja TÜ õppejõudude näitus Rakvere Muuseumis ja Linnagaleriis.
2002 -“Ruum 312 a”, EKA ja TÜ õppejõudude näitus Valga Kultuurikeskuses.
2002 -“Ruum
312 a”,EKA ja TÜ õppejõudude näitus, Tallinna Viru Keskuse
Galerii 008
2003 -“Ruum 312 a”, EKA ja TÜ õppejõudude
näitus Eesti Vabariigi aastapäeva puhul, Vilnius, Leedu
2003 -“Ruum 312 a”, EKA ja TÜ õppejõudude näitus, Eesti Kunstiakadeemia Galerii
2003 -“Ruum 312 a”, EKA ja TÜ õppejõudude näitus, Pommernhusi Kunstigaleriis, Greifswald, Saksamaa
2004 -“Ruum 312 a”, EKA ja TÜ õppejõudude näitus, Viljandi Linnagalerii
2004 -“Ruum 312 a”, EKA ja TÜ õppejõudude näitus, Paide Vallitorn
Hyvinkään Kunstimuuseum on andnud välja 2000.a. kataloogi rühmitusest.
7 . X avati Tartu Y-galeriis rühmituse Ruum 312A järjekordne näitus . Vaadata on Viivi Aaviku , Jaan Elkeni , Kreg A-Kristringu , Agur Kruusingu , Urve Küttneri , Leonhard Lapini , Tiiu PalloVaigu , Mari Roosvaiti , Kaarel Vulla , Hannes Starkopfi ja Vergo Verniku maale , graafikat , digifotot , skulptuuri ja objektikunsti . EKA ja TÜ õppejõududest koosnev rühmitus sai oma nime EKA kabinetist , kuhu kunagi koondusid EKA üldainete kateedri õppejõud . Tänaseks on osa õppejõududest leidnud rakendust ka mujal , ent juba aastaid stabiilselt näitusi korraldanud Ruum 312 A näitusepõhimõtted on jäänud samaks : korraldada professionaalse tasemega kaasaegse eesti kunsti näitusi nii kodumaal kui väljaspool Eestit .
KREG
A-KRISTRING
”MEES,
KES NIMETAS END MUTIKS”
Akrüül/lõend; 2000
LEONHARD LAPIN
AAKRIKK
Puit, looduspeits, plaatina 2002
HANNES STARKOPF
FIGUUR 1 -- 3
Plast
AGUR KRUUSING
“PAINAJA”
(„NIGHT MARE“), seeria 3 tööd;
digitaaltrükk,
2003
JAAN
ELKEN
”STOI”
Akrüül,
ready-made/lõuend, 2004
JAAN
ELKEN
”STRELJAT
BUDU”
Akrüül, ready-made/lõuend, 2004
TIIU
PALLO-VAIK
MAASTIK
II,
103 x 133, õli/kollaaž; 2003
MAASTIK
III
103 x 133, õli/kollaaž; 2004
URVE KÜTTNER
MAGAV LINN
vask, akenemail, repro kilel 2004
VEENUSE SÜND III
hõbe,parfüümipudel, akupunktuurinõelad, repro kilel 2004
SISENEMINE LINNA
Hõbe, klaaspärlid, repro kilel 2004
RIIGIKOGU
Hõbe, klaaspärlid, repro kilel 2004
KAAREL
VULLA
AVASTASIN
TARTUS MITMEID UUENDUSI
180 x 125; õli/lõuend; 2004
VERGO
VERNIK
NIMETU; puu; 2002
MARI
ROOSVALT
KOHT III,
45
x 100; õli/segatehnika; 2003
KOHT IV;
45
x 100; õli/segatehnika; 2003
VIIVI AAVIK
CD-d PAEMUUSIKA, seeria 6 tööd;
Lihvitud paekivi/ready-made; 2001/2002
Eesti vana-aegkonna paekivide läbilõige (ordoviitsiumi ja siluri ladestud) on maailmas täiesti unikaalne. Siin võib paekivide läbilõiget kiht-kihilt uurides jälgida elusolendite evolutsiooni.
Pekivis leiduvate kivististe järgi saab ettekujutuse sadu miljoneid aastaid tagasi lõunapoolkera soojades vetes elutsenud selgrootute, samuti esimeste kalade ja vetikate ligirikkusest.
Cd-d ongi sõnumikandjad 450 - 400 milj. aastat tagasi eksisteerinud keskkonnast, kui fennoskandia kilp triivis ekvatoriaalvöötmes.
Rauno Moss / Peeter Krosmann
„Kokkupuude“
18X – 31 X 2004
18. oktoobril 2004, kell 16.00 avatakse Y-galeriis Tartus Peeter Krosmanni ja Rauno Thomas Mossi maalide näitus Kokkupuude. Näitus jääb avatuks 31.oktoobrini.
Kokkupuude – see on mõiste, mis antud kontekstis märgib erinevatel tasanditel toimuvaid lõikumisi ja neist kasvavaid dialooge. Kokkupuude kahe eripärase noore kunstniku loomingu vahel, visioonide ja unistuste vahel, erinevate mentaalsuste vahel, maa ja mere vahel, inimeste vahel.
Näituse moodustavad õlimaalid millede teostamisel on kunstnikud olnud inspireeritud akademismist ja klassikalisest maalikoolist (W-A.Bouguereau, J.Tissot, I.Brodski, B.Sherdakov, M.Nesterov) ja nabiidest (P.Bonnard, E.Vuillard). Maalidel kujutatu temaatika on väga mitmekesine: Peeter Krosmann toob vaatajate ette oma vabas õhus ja a la prima teostatud maalid Kallastelt ning stuudios loodud maalid inimestest ja esemetest buduaari taolises leebes äraolemises. Rauno Thomas Moss keeldub seekord figuurist ja on oma maalidel kujutanud merd, kive, metsa, niite, võsa ja raiesmikku.
“Me oleme hoidunud oma töödes keerukatest metatekstidest. Eesmärgiks pole olnud vaatajat šokeerida või end kehtestada. Oleme hoidunud räigest füüsilisusest ja sotsiaalsetest kontseptidest (mis ei tähenda, et intellektuaalsele vaatajale poleks need perspektiivid avatud).
Tegime just seda, mida hing on pikemat aega nõudnud – lihtsalt maalisime. Automatistlikult ja intensiivselt, keerutamata ja rõõmuga.
Vaimustunult klassikalistest akademistidest ja nabiidest täitsime oma ulmad ja iha ilu järele.”
Rauno Thomas Moss
Peeter Krosmann on sündinud 1971 aastal.
Momendil Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna kunstide osakonnas maalikunsti tudeng. Kunstikoolitust saanud Tartu Lastekunstikoolis, Soomes (Vapaa Taidekoulu) ja K.Mägi nimelises Maalistuudios. Täiendanud end Norras. Personaalnäitustega esinenud aastast 1996.
Rauno Thomas Moss on sündinud 1977 aastal.
Hetkel töötab õppeülesannete täitjana Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna kunstide osakonnas. Kunstiharidust omandanud Tartu Lastekunstikoolis, Tartu Kunstikoolis ja Tartu Ülikoolis. Täiendanud end Taanis, USA’s ja Prantsusmaal. Esimene personaalnäitus 1997.
EKA Avatud Akadeemia
"TEEL"
01 XI – 14 XI 2004
- Alissa Didõk-Riikjärv
- Soho Fond
- Anniki Kari
- Kaupo Vallo Loohein
- Margit Maksing
- Inga Randla
- Monika Sorokina
- Ellen-Reet Türi
- Tiina Ubar-Sauter
Kaire Nurk ja Uwe Schloen
“Kunsti 2 mõistet.
Sain maalida vaid vasaku käega""
15 XI – 28 XI 2004
15.-28.11.2004 Y galeriis
Kaire Nurk & Uwe Schloen
``Sain maalida vaid vasaku käega``
maal, installatsioon, skulptuur, foto, tekst, värv, ruum
Näitusekontseptsioon on läbinud vähemalt 6 variatsiooni. Algselt Tallinna Hobusepea galeriisse planeerituna kandis see pealkirja ``See, mis on päriselt`` ja tegeles veepeeglis ilmutuva `tegelikkusega`. Kui 2004 algul avati Tartus Y galerii, oli võimalik loobuda kommertsgalerii kasutamisest; kandsin näituse üle, seda kohandades Y galerii ruumiprogrammile. Lisandus teinegi kohaspetsiifiline aktsent – ülikool (sest galerii asub ülikooli peahoone vastas ja on ühtlasi ülikooli kunstigalerii). Kogu 5-ruumiline näituseprogramm sai konkreetsema isikuloolise (sh minu seosed ülikooliga, k.a. mu 3 ülikoolistuudiumi) keskme.
Kuid Y galerii teeb teatavasti vaid erandjuhul kõiki 5 ruumi hõlmavaid personaalnäitusi. Nii metamorfeerus idee 3ndat korda, kui kujutlesin kaksiknäitust ja võimalikku kaaslast -- kes ei oleks formaalne, lihtsalt kohatäiteks -- `kaasnäitaja`. Leidsin selle oma kauaaegse tuttava, saksa kunstniku Uwe Schloeni näol, kellega esinesime koos ka 1999 aastal Tartus. Uwe Schloeni võiks nimetada boislaseks – tema mõjutatus Joseph Beuysist on olnud piisavalt kompromissitu.
Alates 12.09.2004 ei saanud ma parema käega maalida – ja näituseideel oli taas võimalus muutuda. Täieneda. Vahepeal ka performance’ilikuks aktsiooniks paisudes.
Lõpliku variandi pealkiri `Sain maalida vaid vasaku käega`` on tõlgendatav peamiselt metafoorina. Eelkõige on tegemist ENERGIA küsimusega – seda, muide, läbi kõigi 6 näitusevariandi. Millest kasvab energia? Mis on energia? Energia reaalsus ja kujutletus? Millegi puudumine ja energia? Energia visuaalse ekvivalendi seadus(pärasus)ed? Energia ja vaimsus? Jne.
Kogu galeriiala moodustab juba iseenesest installatiivse terviku. Mulle oli oluline seda ruumi tunnetada – loodetavalt on lõpptulemuses ka miskit sellest kui võlvitud ½-keldriruumist – alla / sügava(ma)le laskuvast ruumist.
Näitus, arvan, ei ole kirjeldatav, seal tuleb -- viibida.
Formaalselt võib üles lugeda ekspositsiooni koostisosad:
Installatsioon `Hommage Tammele`; maaliseeria `Õitsvad puud`. `(Sain maalida vaid vasaku käega)`; installatiivne ruum `Janu`; installatiivne ruum `Ülikool`.
Samas võib ka kõiki neid eri osasid vaadelda MEDITATSIOONIRUUMIDENA nr 1-4.
TÄNU: TARTU LINNAVALITSUS, Malev Toom, Väino Valdmann; Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital, Estiko Plastar, Vaatajad,
KAIRE NURK
Tartu Kõrgeima Kunstikooli fotoprojekt
“Viimane kirjand”
29 XI – 12 XII 2004
29. november 2004 kell 18.00 Y galeriis (Küütri 2, Tartu) TKK fotograafia tudengid ``Viimane kirjand``
Katarina Paas, K.lev Vapper, Anna Hints, Anna-Stina Treumund, Liis Suuk, Anu-
Laura Tuttelberg, Lea Tui, Madis Katz, Taavi Piibemann, Toomas Thetloff, Jaan Sokk, Liis Karu, Kadri Randjärv, Kalev Saar
Näitus avatud 29.11 -- 12.12
Viimane kirjand? Kõiki on sunnitud koolipõlves kirjandeid kirjutama. Jättes kõrvale sissejuhatuse, sõlmituse ning kokkuvõtte range skeleti, mida paljud meelega vältida püüavad, eristab kirjandit teistest kirjutistest esmajoones see, et pealkiri on kellegi teise (üldjuhul kirjandusõpetaja) pandud. Sealjuures tuleb märkida, et head kirjutajat ei huvita, kas ta teeb seda lehte, raamatusse või plangule -- ta teeb igaljuhul hästi. Ka siinne näitus on kirjand. Kohati eristavad teda koolikirjandist vaid vahendid, millega ta paberile on jäädvustatud (fotoaparaat + valgus). Kõneldes kirjandite teemadest, siis on siin välja kujunenud kindel shabloon, mille põhjal neid suursuguseid tiitleid ikka ja jälle valmis vorbitakse. Võib märgata sarnasusi piparkoogivormide kitsa ja auväärse ringiga, kuhu samuti üllatavalt vähesed kujundid püsima on suutnud jääda (kuu, täht, süda, ristikuleht jne). Hoidutakse liigsest keerukusest, kujund peab olema lihtsalt mõistetav, traditsionaalne. Tartu Kõrgema Kunstikooli II ja III kursuse üliõpilastele andis õppejõud Vallo Kalamees fotokirjandi teemaks «Mäng, elu ja surm». Mainitud kolme komponenti võis iga autor sõltuvalt oma teose ideest ja suunitlusest erinevalt suhtestada. Kasutada võis ÕSi!
Siinesinejate nimel, TKK II kursuse üliõpilane K. LEV VAPPER
Näituse kuraator Kalev Saar 52 47 650
Vanal ajal teati, et geniaalsuse ja hullumeelsuse piirid võivad vahel üpris hägustuda. Tänapäeva kõnepruugis öeldakse niisuguse olukorra kohta: “Vahet pole.”
Kalev Saar:
Raivo Kannik
„Eks neid näituse ole nähtud“
video ja foto
29 XI – 12 XII (E-saal)
Meiu Münt
„Teised asjad“
13 XII – 26 XII 2004
Meiu Münt on turvaline kunstnik, juba aastaid maalib teine lihtsaid ja ohutuid pilte ja peab oma püüdluste peamiseks eesmärgiks esteetilise nauditavuse ja vaatajas meeldivate assotsiatsioonide tekitamist. Ürituse nimel on Münt juba aastaid lõuendile kandnud keni kleidiridu, korsette ja kombineesid.
Seekordsel näitusel on aga romantilised riideribad sätitud pudelite, purkide ja topsikute vaikelude vahele justnagu talvehooajaks laokile jäänud suvemaja verandal. Täielikust soledad´ist ja melanhooliast on puudu veel vaid lämbunud liblikad ja koolnud kärbsed. Kõik on aegamööda ja pikkamisi sätitud siivsa sordiini alla - justnagu liigagi lihtsad asjad, tuhmid ja tagasihoidlikud värvid ning aja aeglane kulg. Ja kõigi nende kellegi poolt tahtlikult ehk tahtmatult mahaunustatud asjade tagant kostab vaid tolmu langemist ja tühja ruumi kurba undamist.
MEIU MÜNT
10. 06. 1972 Tartu
Kunstialane haridus:
TÜ filosoofiateaduskond, õpetajakoolitus, kunstiõpetaja eriala 1999-2001
TÜ filosoofiateaduskond, maalikunsti eriala 1995-1999
Tartu Kunstikool, kunstnik-kujundaja eriala 1988-1992
Tartu Lastekunstikool 1983-1987
Tartu Kõrgema Kunstikooli maalimise lektor alates 2001
Tartu Kunstnike Liidu liige alates 2000
Näitustel esinenud alates 1997
ISIKNÄITUSED
2004 Y-galeriis Tartus
2003 "Eraelu" Linnagaleriis Tallinnas
2002 Mikkeli galeriis Tartus
2000 Wilde kohvikus Tartus
1999 Tartu Saksa Kultuuri Instituudis
1998 "TuleMine" TÜ raamatukogus
Tapa Kultuurikojas
Mikkeli galeriis Tartus
1997 TÜ raamatukogus
PRIIT PAJOS
"LEGENDID"
13 XII – 26 XII 2004
Y GALERIIS PRIIT PAJOS
Tartu sümbolismi esitegija Priit Pajos avab Tartu galeriis Y (Küütri 2, Tartu) 14. detsembril kell 18.30 oma maalinäituse "Legendid"
Priit Pajos: „Kuigi "Legendid" võiks ju olla iga minu isikunäituse nimetus või "Legend" isegi iga minu pildi pealkiri, omab see sõna siin ka teatud nostalgilist kohaspetsifilist tähendust.
Jah, tõepoolest igal maalil jutustan ma koos vaatajaga mõnd ammutoimunud lugu, kus minu poolt on valitud loo kangelased ja hetk, vaataja poolt on aga kõik ülejäänu.
Esitan Y-galeriis tiheda tuumiku oma vimase kahe aasta õli-ja pastellmaalidest. Enamus töödest on Tartu publikule veel nägemata.“
Priit Pajose maalid on täis veidraid tegelasi, kummalisi situatsioone ja groteski. Tema maalid on ühtaegu meeltlahutavad kui hirmutavad.
Priit Pajos, kunstnik www.priitpajos.com
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar