ÕPETAJATE TUBA
06. – 31. jaanuar 2004
“Õpetajate tuba” (kur. Jaan Elken) – Jaan Elken, Anne Parmasto, Tõnis Paberit, Jaan Punga, Jüri Kask, Kristel Kink, Rauno Thomas Moss, Toomas Tõnissoo, Kadri Kangilaski. Maal, assamblaazh, video.
Kunstigaleriisid ei avata Eestis igapäev, tavapärasem on uudis mõne eragalerii sulgemisest, likvideerimisest, allaandmisest massimaitsele e. turujõududele ( loe: butiigistumine ). Näiteid pole vaja kaugelt otsida - siinsamas ruumides tegutses ju kunagi särava kuraatori ja isikupärase programmiga Legend galerii, mitte kaugel sulges ülemöödunud aastal uksed Sebra galerii, Raekoja platsil likvideerus non-profit galeriina Rüütli galerii ja
asemele tuli vähenõudlikumale maitsele orienteeritud salong.
Tartu Ülikooli käitumine sellistes tingimustes kunstitundliku metseenina ( aga seda ühe non-profit näitusepinna /taas/avamine kahtlemata on ) on igati tervitatav, niisamuti nagu Tartu linnavalitsuse-poolne toetus ( mis õigupoolest on ühe omaaegse lubaduse - asutada nn. linnagalerii - veidi teisenenud realiseerumine ).
ÕPETAJATE TUBA on omamoodi aruandlus tööandjale, alma materile ja
neile, kes Eesti kunsti konteksti valdavad, üllatav tõdemus kui representatiivne ja mitmetahuline õpetajate tuba Tartu Ülikooli Kunstide osakonna maalikunsti õppetoolil on.
Jüri Kase ( s.1949 ) geomeetrilised abstraktsioonid kuuluvad juba aastaid meie kunsti klasssikasse, näitusel sekundeerib 2003.a valminud väikeseformaadiline Valguses ja varjus Kase suureformaadiliste figuraalsete lahendustega. Anne Parmasto ( s. 1952 ) abstraktse ekspressionismi kaanonitele vastavatel värviintensiivsetel maalidel on pinge läbi jõhkrate, erootilise varjundiga plahvatuslike lahenduste kruvitud maksimumini.
Jaan Punga ( s.1948 ) 2000.aaastal valminud Maastiku filosoofia ja Öine vihm esindavad näitusel maastikulise alge tõlgitsust meie nüüdiskunstis. Punga on kunstnik, keda 1970-ndatel identifitseeriti hüperrealismi traditsioonilise, nn. natuuritruu laadi ortodoksse esindajana.
Stilistika mõttes on ta aastatega jäänudki pendeldama kuhugi hüperrealismi ja seda kustutava scratsh-i vahele, maalitehnilise poole pealt on teda alati paelunud eksperimenteerimine faktuuridega.
Kristel Kink ( s. 1968 ) esindab uut videokunstnike põlvkonda, graafikuharidusega kunstniku Avamine uurib läbi anonüümse ja impersonaalse vägagi personaalseid ja märgistatud emotsioone. Rauno Thomas Mossi ( s. 1977 ) elegantne salongimotiiv mängib teadlikult camp-i ja kitshi piirimail, testides sellisena pigem vaataja eelistusi.
Toomas Tõnissoo( s. 1973 ) ja Kadri Kangilaski ( s. 1972 ) esindavad veidi teistsugust koolkonda ja mõtlemist Eesti nooremas kunstis, nende neofiguratiivsuses on lillelapselikku sõltumatust, teadlikku kõrvalevaatamist
modernistliku kogemusest. Väga optimistlik seisukoht ja vaatepunkt pragmaatilisele ja asisele eesti elule. Tõnis Paberiti ( s.1952 ) installatsioonid on suure sotsiaalse mahutavuse ja kõlaga. Tema liiva-maalid
toovad meelde omaaaegse arte povera käigud, pseudo-ajaloolised installatsioonid loovad aga uusi tulevikumälestusi kitshinäljas väikekodanlusele, mängides osavalt publiku kvaliteedi-ihalusega.
Jaan Elkeni (s. 1954 ) autobiograafilist ainest kasutav töödekolmik on sarjast Mälumäng, maalituna 2004.aastal on käesolev näitus tööde esmatutvustus. Kunstnik lähtub teesist et personaalseid mälufaile ei saa alateadvusest kustudada, visuaalset atraktiivsust lisab põlatud nõukogude aja poweri-ga regaalide taaskasutamine ja kolikambrist väljatirimine, omamoodi ajaloo rewriting.
Jaan Elken
TÜ maali õppetooli professor,
näituse kuraator
A saal
Tõnis Paberit "Rauaaeg" liiv, muld, lõuend, metall 1994
Tõnis Paberit "Kaks" metall, samott
Jaan Elken "Kehakeemia" 2004 õli, lõuend
Jaan Elken "Lihalik" õli, lõuend 2004
Jaan Elken "Velvet Underground III" õli, lõuend, lipp 2004
Koridor
Kadri Kangilaski & Toomas Tõnissoo seeria "Eesti piim" akrüül, vineer 2002
Kadri Kangilaski & Toomas Tõnissoo seeria "Eesti piim" 2002
Kadri Kangilaski seeria "Eesti piim" 2002
Tõnis Paberit "Kannud" samott, plekk
Tõnis Paberit "KompositsioonI" Tartu mullastiku profiil, liiv, muld, penoplast, metall
Jaan Punga "Maastikufilosoofia: kuldlõige" õli, lõuend 2001
P saal
Jaan Punga "Öine vihm" õli lõuend 1999
Jüri Kask " Akt" akrüül, lõuend 2002
Jüri Kask "Akt" 1996
Jüri Kask "Mäng" 2002
Jüri Kask "Valguses ja varjus" 2003
Anne Parmasto "Ronda Corrida" õli, lõuend 2001
Anne Parmasto "Pool apelsini sinule" 2002
T saal
Rauno Thomas Moss "Fumer Niut A Votre Entourage" õli lõuend 2003
Kristel Kink "Avamine vastuvalgust" video
Luarvik Luarvik (Mihkel Kleis, Andres Lõo, Kiwa)
"Ma olen tsitaat"
2. -- 15. veebruar 2004
Andres Lõo: tsitaat kui tühik
Mihkel Kleis: tsitaat kui täisik
Ki wa: tsitaat kui teisik
kollaazh-assamblaazh-hommaazh
ruum-heli-tekst
karsumm-kaja-vaikus
psühhoakustika-mikromakro- edasi
tsitaat-laen-lõpmatusest
Kui visuaalkunstnikest kodanikud Lõo, Kleis ja Ki wa kunagi üldse kohtunud on, siis võib-olla hotellis nimega Hukkunud Alpinist, ruumis, kust saab minna sõnade ja tähtede vahele, kus on juba möödutud personaalsetest ja kultuurilistest arhetüüpidest, kus tegevus allub veel ainult nn edasi-printsiibile.
Heli loojatena on nende härrade kogunemispunktiks igavesti ambivalentne persoon Strugatskite kultusraamatust: on ta võõras, robot, tulnukas, vaimuhaige, „surnud mees“ – lõpmatuse zeniidist lähtuva kiire tulipunkt. Jah, te tunnete teda, see on hr Luarvik L. Luarvik, kelle nime oma avant-rock grupile esmase ühisnäituseni jõudnud noorkunstnikud laenasid. See laen ei kuulu tagasimaksmisele (pigem edasi), see tsitaat on võetud ja kinnitatud ühte ida-euroopa väikeriiki, kus huvitute pilkudega inimeste vahel karjatab aegajalt värviline panter Kleisi assamblaazhilt, kaigub telemonitoridest läbitulvav universaalne tühjus Lõo maalilt või lajatub obsessivne hüüdlause Ki wa foto-montaazhilt.
Nihilistlikke autoripoose ühendab plakatikunstipärane ekstsentrilisus, mis metafüüsilises mõttes on üllatavalt laia haardega. Nimetagem seda mikromakro origamiks.
Isegi siis, kui ütleme või arvame end kehastavat ainult tingimatut armastust või tühjust või alg-ilmutust, oleme me tsitaat ja seda mitte ainult kultuurilises mõttes või üldkeele süntaksi siseselt. Alateadvuse kapital on tsitaadid, psühhoakustika on visuaalide muusika, kõnepult , mis häkitud siia planeedile tähtede ja interpunktsioonimärkide vahelisest vaikusest.
Ki Wa
Inspireerinud on barokk, kui universaalne mõiste küllusefetishismist kunstis. et seda mõista ei pea tingimata minema 17.sajandisse. barokk avaldub pidevalt ja üha uuesti läbi eri ajastute vaatamata kas ta haakub hetke trendidega või mitte, st. alati on võimalus teda mingi muu taustsüsteemiga siduda.
mul meeldib oma töid teha nii, et jääks mulje nagu peituks neis sügav jutustus, kui vaataja leiab neist mingi loogilise stoori, siis on hästi, sest mina ei tea täpselt millest ma jutustan. tegelikult ma ei püüa ega tahagi seda täpselt mõista, sest siis kaoks sealt müstiline võlu, ilmselt ongi tegemist mingite psühhoanalüüsi abil lihtsalt lahtiseletatavate banaalsete komplekside, hirmude ja ihadega. ma lihtsalt imen alateadvusest välja intrigeerivaid kujundeid ja kombineerin neid omavahel. see ongi väga lühidalt kõige olulisem, kõik muu - võimalikud viited kaheksakümnendate või seitsmekümnendate esteetikale pole primaarsed, need käivad lihtsalt minuga kaasas kuna olen selle ajastu laps ja eks lapsepõlve mälestused jäävad ikka kummitama, samas koguneb visuaalset infot pidevalt juurde ja see seguneb eelnevaga jne. seda küll, jah, et ma ei loe artforumit et hoida nö. kätt aja pulsil, pigem "aja pulssi" siis juba, kuna mul meeldis selle oma aja kohta eesrindlikult läänelik kujundus.
Mihkel Kleis
ANDRES LÕO on näitusel küll esindatud vaid kahe maaliga, mis kunstniku "alfaperioodi" tähistavad - mis aga oma arhetüübiotsimises ja lihtsuses on platvormiks ja sidujaks kogu kunstniku loomingule. Välja on pandud ka üks found object taies. Lõo loomingut iseloomustabki lähenemine minimalisminurga alt, metapinna paljusus ning algheli otsingud suvaliste tähistajate kosmosest.
Andres Lõo
MUUSIKA-, KUNSTI JA SÕNAMEISTRID LUARVIK LUARVIKUST RÄÄGIVAD ISE
Olete seni vähemalt üheskoos tuntdu kui muusikud ansamblist Luarvik Luarvik, kuigi kõik juba pikemat aega olnud. Kas see on teie esimene ühsinäitus?
Kleis: Varem on ühise näituse plaane möödaminnes arutatud küll, kuid see on jah tõepoolest esimene.
Lõo: Ja ma imestan, et sellist varem ei ole korraldatud. Mõtteviisi järgi oleme juba mõnda aega midagi hoopis laiemat, kui lihtsalt bänd. Pigem mingi projekt või "keegi kolmas, kelle teos saab kokku ühine teadvus". Sünergiline väli väreleb kõigis suundades ning raam "Luarvik Luarvik" rebeneb. Osa sellest on nähtav aadressil www.looming.org, ehkki teiste nimetajate all.
Pealtnäha on teie kunstikeel üksiti väga erinev. On teil mingeid ühiseid kunsti-ideid ja kui siis millised?
Ki wa: Kümneaastasena oli probleem, et pole õigeid inimesi kellega bändi teha, -ja võib öelda et peale punk'i ei teadnud ma sotsiaalsetest nähtustest, avangardist või helide mentaalsest paralleelväljast midagi, raadiost tuli ju crap'i, õnneks olid raamatud, ehitasin telefonimkritest ja lõuna eesti mänguasjakauplustes saada olnud "instrumentidest" suhteliselt primitiivseid elektroonilisi-mehhaanilisi konstruktsioone. Mäletan kuidas lõhkusin Taagepera haigla taga vanu päevavalguslampe, ise teadmatuses oma teo keskkonna- ja ühiskonnakahjulikkusest, endal ainuke mõte peas: kuidas saaks just sellist heli lindistada ! Ja siis selle lindistusega edasi töötada. Täpselt nii: edasi. Nüüd on kõik uksed avatud ja süsteemid töötavad normaalselt, et luua salvestustehnika ja raaliprogrammide abil "tõelist" maagilist muusikat, molekulariseerida ürgheli omamoodi süntaksivälises "mõttesüntesaatoris", kuigi "üleüldine" tendents on pigem hägusele müstilisele ebamaisusele.
Kleis: Naljaga pooleks ühendab meid see, et oleme kõik suured individualistid ja ei astu mingisse kompromissi loomingu osas. Selles mõttes on meil tegelikult üsna suuri erimeelsusi, aga noh ega ei ole kunagi püüdnud pingutada ka et niisugust üksmeelt saavutada. Tähtis on säilitada oma tõekspidamisi. Teeme täpselt seda mida me ise tahame ja kunsti või muusika abil on seda üsna kerge teha, kui eesmärgiks on eksperimenteerimine.
Lõol on näitusel väljas kaks minimalistlikku maali: "Artist" ja "Altar". On sellel A-kesksusel mingi idee taga?"Altaril" on kujutatud digifotopixelrastris televiisoreid, kas on see seotud popkunsti "ürgsete" motiividega nagu meedia jne?
Lõo:Äratundmine "kunstnikuna" tuli läbi segaduse ja suubus lihtsusse. Lihtsaimaks enesemääramisviisiks sellel ajal (2001) sai täht "A" ning kõikvõmalik sellest nõrutatud tõlgendus. Sealt ka üks minu pseudonüümidest - A nagu alfa. Tegelen muuhulgas video ja heliga, meediateemaga ning eesmärgiks on jabur püüd ambivalentset selgesse tõlkida.
Ki wa: Andres Lõo pilt "Altar" oli enne näitust 14 kuud ainuke mööbliese Tallinnas, sain aru et tegu on nn lõpmatusse vaatamise telekatega. Küsimus kas tegu võiks olla ka planeetide või veepiiskade või akendega, ei esine Lõo A- märgiga meemis.
Lõol on väljas ka samuti suhteliseltminimalistlik installatsioon "Hommage a Kaarel Kurismaa". Mis suhted Kurismaaga?
Lõo: Kurismaa aga lingib läbi Metabori (vt. www.looming.org/et/toimunud). Kummardan Kaarel Kurismaale nagu Duchamp'le
Kiwa: Metaborist oli üks tekst ajakirjas Muusika 11/03, see on ka looming.org'is olemas. Kurismaa -kui härrad minuga nõustuvad-, võiks öelda, et see mida me siin ja praegu teeme ja et me üldse teeme, on suures osas seotud mõningate tema helisid tilkuvate seaeldistega, kus avastatakse end seismas põlluveeres, käel kompass.
Mihkel, sul on väljas seeria moodsatest materjalidest ja mänguasjadest tehtud isekujundatud vappide seeria “Legend Mihkel Kleisist”.
Kleis:Seeriat tehes olin huvitatud heraldikast ja fantasy art'ist,kui kunstivaldkondadest mida vaatamata oma atraktiivsusele ei ole kunagi peetud nö. tõsiseks kunstiks. Leidsin heraldikas mitmeid ühiseid jooni popkunsti ja sürrealismiga. Lähtusin sellest et vapp koosneb rüütliromantilistest põhiväärtusi kujutavatest märkidest, need on esitatud läbi psühhoanalüütilise kõverpeegli ja tervik on kujundatud kui popilik plakat.
Veel on väljas omapärased justkui pehmed assamblaazhid, mis justkui vihjavad aegadele kusagil 17—19. sajand, kus vanad müüdid-legendid polnud veel surnud aga jumalaid juba tapeti, teadus arenes ja tuli Darwin. Sa ise oled rääkinud oma barokiteooriatest.
Kleis.Inspireerinud on barokk, kui universaalne mõiste küllusefetishismist kunstis. et seda mõista ei pea tingimata minema 17.sajandisse. Barokk avaldub pidevalt ja üha uuesti läbi eri ajastute vaatamata kas ta haakub hetke trendidega või mitte, st. alati on võimalus teda mingi muu taustsüsteemiga siduda.
Mul meeldib oma töid teha nii, et jääks mulje nagu peituks neis sügav jutustus, kui vaataja leiab neist mingi loogilise stoori, siis on hästi, sest mina ei tea täpselt millest ma jutustan. Tegelikult ma ei püüa ega tahagi seda täpselt mõista, sest siis kaoks sealt müstiline võlu.Ilmselt ongi tegemist mingite psühhoanalüüsi abil lihtsalt lahtiseletatavate banaalsete komplekside, hirmude ja ihadega. ma lihtsalt imen alateadvusest välja intrigeerivaid kujundeid ja kombineerin neid omavahel. see ongi väga lühidalt kõige olulisem, kõik muu - võimalikud viited kaheksakümnendate või seitsmekümnendate esteetikale pole primaarsed.
Kiwa, seleta lahti näituse pealkiri "Ma olen tsitaat".
Kiwa: Kogu maailm on meie ühisnäitus, nullist laenatudud tsitaat. Andres Lõo, tsitaat kui tühik, Mihkel Kleis, tsitaat kui täisik, Ki wa: tsitaat kui teisik.
Galerii nõukogu eemaldas seeriast kaks tööd, kartes lastepornosüüdistusi. Sinu kommentaar.
Artist Unknown: Teeskleme tagasihoidlikkust. See oli töögrupi ühine otsus. Ühe kutseliidu president LÕHKUS salaja meile siiani teadmata isiklikel motiividel näituseinstallatsiooni, tõestamata andmetel olevat ta apelleerinud nõukogu otsusele. Ühel pildil olid seal kaks riietatud figuuri, poiss ja tüdruk ka. Tegu polnud ka isehakanud breneriga, kõik toimetati ööhämaruses ja varjati meedia eest. Olemuslikult erinevatest diskursustest on nüüd siis saanud ristuvad paralleelid! Mõneti kummastav: tõstatades küsimuse, kuidas on ühendatud nihe ja süütuse masinad, saime tagasi küsimuse, kuidas on korrelastsioonis eetiline kunst ja kutse-eetika. Protokunsti lauseks on ju ikkagi autistlik kapital, seepärast on olemuslikult "nähtavakstegev", kui seda sotsiaalsetesse ja "madalatesse" segatakse või kui see ametnikel vuntsi kikki ajab. Sest seal jõutakse ju ainult primaarsete opositsioonideni: "kole" muusika, "tuppa sobimatu" pilt, "segane" tekst. Ikkajälle jõuame edasi omamoodi alglauseni: miks Olaf, kui ta on nukk, tantsib palju inimlikumalt, kui inspektor?
Kunstinäitus ikka ei ole ju mingi järjekordne kultuuripreemiate või pidurite show, kus võib vabalt vahtu suust välja ajada ja veidi friiki panna. Võibolla mõjus vägivallavastane plakat kirjaga "Järgmises elus sünnid sa rotina" tõesti liiga metafüüsilise hardcorena neile nii-ütelda "pilves" kunstiinimestele. Kogu näitust me ei sulgenud, objekti "Kummardus Kaarel Kurismaale", nagu ka "Lõpmatusse vaatavaid monitore", assamblaazhe ja kollaazhe võis vaatamas käia ikka lõpuni! Pildid koos installatsiooni helimaterjaliga avaldatakse klubi Tallinn häälekandjas "Noorte Hääl", muude materjalidega saab, nagu ikka tutvuda e- zine'is looming.org Ja paranoia-ahel jätkus: järgmisel päeval keelati pealinna suurima eragalerii poolt paar aastat töös olnud robot-elektro/future elektronica festivali ja raamatu eelpresentatsiooni üritus, soov oli Ole geniaalse näitusega sünesteesia-platoo luua. Koos partneri Hendrik Kaljujärvega, kes on tuntud ka kui rahvusvaheliselt arvestatav elektroartist Ropotaator, lubame muidugi subkultuuri lippu kõrgel hoida ja seda mitte Nike'le homme maha müüa.
Mis raamatuga on tegu ja kas festival jääb toimumata?
Ki wa: Raamatut "Roboti tee on nihe" hakkasin kavandama ja eeltekste koostama millalgi [praeguse Forseliuse] kirjandusklassi ajal, on ju selge, et totaalset raamatut kirjutatakse kauem kui eluaeg, noh, maagilise neljateistkümne aastaga õnnestus hakkama saada (naeratab). Uue kirjastajaga sujub koostöö hästi, poleks oodanudki, et ka ida-sado-euroopas võib professionaalseid kultuurimasinaid olla. Festivali avaüritus -kuna tegu on ilma eelarveta asjaajamisega- lükkub edasi, väikese temaatilise programmi esitlen ilmselt 21 veebruaril klubis Tallinn.
Kiwa ja Lõo on tegelikult Tartust pärit, kuigi viimastel aastatel pigem Tallinnas tegutsenud. Kuidas vanas kodulinnas tundub?
Ki wa: Vaikne ja meeldiv nagu siin Eestis ikka. Päikest kõigile! Isegi siis, kui ütleme või arvame end kehastavat ainult tingimatut armastust või tühjust või alg-ilmutust, oleme me tsitaat ja seda mitte ainult kultuurilises mõttes või üldkeele süntaksi siseselt. Alateadvuse kapital on tsitaadid, psühhoakustika on visuaalide muusika, kõnepult , mis häkitud siia planeedile tähtede ja interpunktsioonimärkide vahelisest vaikusest.
Lõo: Alati on rõõm "tagasi tulla". Tartu ei lase endiselt ennast paika panna. tänan tähelepanu eest.
Luarvik Luarviku tulevikuplaanid?
Kiwa:Teeme praegu kõik kaastööd mikrokirjanduse antoloogiale "Kangelas-ema toitepiim". Kuna teen praegu The Aluminium Groupile MTV-videot, siis tekkis mõte Luarvik Luarviku äsja sissemängitud materjal anda miksimiseks legendaarsele post-rocki produtsendile John Mc'Entire'le.
Lõo: Uueks ühisnäituseks on Luarvik Luarviku kolmas helikandja, mille salvestused praegu käivad. Samas, nagu see nii sobiv "ma olen tsitaat-kontsept" ütleb, me tsiteerime iseennast, keskkonda, teineteist - oleme läbipõimunud ja viibime pidevas ühisnäituses. Kõik see ei mahu galeriiseiinte vahele..
Küsitles MARGUS KIIS
A saal
Vaade Andres Lõo töödele
Andres Lõo "Artist"
Andres Lõo "Altar"
Andres Lõo "Hommage a Kaarel Kurismaa"K saal
Mihkel Kleis "Holokausti kummituslaev"
Mihkel Kleis "Jumalate hukk"
Mihkel Kleis "Legend"
Mihkel Kleis "Päev, mil jumal lõi jõulud"
Mihkel Kleis "Jumalate hukk"
Mihkel Kleis "Ehast koiduni"P saal
Mihkel Kleis "Loomuvastane"
Mihkel Kleis "Autoportree esivanemana"
Mihkel Kleis "Loomuvastane"
Mihkel Kleis "Legend"
Mihkel Kleis "Legend"
Mihkel Kleis "Legend"
Mihkel Kleis "Satanisti unenägu"
Mihkel Kleis "Autoportree metshaldjana"
Mihkel Kleis "Jumalate hukk"
Kiwa "Ma olen tsitaat" I
Kiwa "Ma olen tsitaat" I
Kiwa "Ma olen tsitaat" IT saal
Kiwa Roboti tee on nihe
Kiwa Järgmises elus sünnid sa rotina
Kiwa Piknikukorv
Kiwa "Roboti tee on nihe"
Kiwa "Puur või porgand"
Kiwa Roboti tee on nihe
Kiwa "Loe mind üle"KEENIUSED
17. – 29. II 2004
(kur. Margus Kiis, Tarmo Vahtra)
Lauri Sommer, Lauri Pajos, Mehis Heinsaar, Marko Kompus, Berk Vaher, Erkki Hüva, Andres Keil, Martini, Kaspar Ranniku, Karoliina Kagovere, Andres Keil, Valmer Valme, Villem Valme, Ivaylo Zlatkov jt.. Maal, joonistused, assamblaazhid, plakatid slaidid.
KASPAR seeria “Leia 10 erinevust” (4 fotot) 2002
IVAYLO ZLATKOV “Unenägu” (foto) 2004
REDI joonistused kõrtsudest (3 joonistust)
KAROLIINA KAGOVERE seeria “Curriculum Vitae” (7 fotot)
MARTINI “Puusärgi kavand Pöörduga” 2004
MARTINI “Astu sisse ennem kui sa end korda teed” 2004
MARTINI “Teada värk” 2004
MARTINI “Purikad” 2004
MARTINI “Tilgub” 2004
MARTINI “Na küll maeti, a na omma koolnust ülesse tõusnu” 2004
MARTINI & KASPAR “Tokio Kafka” 2004
MARTINI “Kaabakas toas” 2003
MERLE MERCA JÄÄGER seeria “Var`okaehtusõq” (11 teost) peegel, vitraazhivärv 2000 -- 2004
TÕNU VORMS “Must vaikus” õlipastell 2004
TÕNU VORMS “Maskita” õlipastell 2004
TÕNU VORMS “Kõrb võttis nad kõik” õlipastell 2004
VALNER VALME “Sõbrad sugulased” (õli, papp) 2004 seeriast “Mis on moes”
VALNER VALME “Shefid bändid” (õli, papp) 2004 seeriast “Mis on moes”
ANDRES KEIL “Hero” digiprint 2004
VILLEM VALME seeria “Erkki, Lauri, mina” (5 fotot) digifoto 2003
ERKKI HÜVA “Lill emadepäevaks” 1968
ERKKI HÜVA “Ema” 1970
ERKKI HÜVA “Hiir” 1972
ERKKI HÜVA “Liblikasuvi” 1970
ERKKI HÜVA “Lepatriinu” kollaazh 1970
ERKKI HÜVA “Karupoeg Puhh” 1969
ERKKI HÜVA “…aga kui see on armastus” 1972
ERKKI HÜVA “Ikarus Lux” 1969
ERKKI HÜVA “Camel” kollaazh 1970
ERKKI HÜVA “Jõuluküünal” kollaazh 1972
BERK VAHER joonistused (2 lehte)
LAURI SOMMER 11 joonistust
LAURI SOMMER “Tulyaku mask” 1980-ndad
MARKO KOMPUSe installatsioonid
“Neegritar” 2003
“Apostel Peetrus” 2003
“Härra Pauli mustandid” 2002
“Kolgata” assamblaazh 2004
“Kitarratas” 2004
“Kopsuvähk” assamblaazh 2004
“Sinihabeme salvest” 2000 – 2004
“Kass Carmen” muumia – assamblaazh 2004
LIISA MURDVEE “Preili N” 2004 assamblaazh
LIISA MURDVEE “Tüdruk jõele” õli, papp, kollaazh 2003
LIISA MURDVEE “Valel ajal vales kohas sündiv ime” õli, papp, kollaazh 2003
MEHIS HEINSAAR 34 joonistust
BERK VAHER joonistused
Tiit Pääsuke
"Maalid" ("Paintings")
2. märts -- 21. märts 2004
Tartu Ülikooli vabade kunstide professoriks valitud Tiit Pääsuke avab 2. märtsil (teisipäeval) kell 17 oma isiknäituse “Maalid” TÜ galeriis Y. See on Pääsukese esimene personaaleksibitsioon Tartus peale 1991-ndat aastat, kui tema teosed olid üleval Tartu Kunstimuuseumis. See on ka Pääsukese esimene isiknäitus peale 2002. aastat, kui ta maale sai näha Pärnu Linnagaleriis.
1941. aastal sündinud Tiit Pääsuke on Eesti maalikunsti tänapäevane klassik, kes tõusis esile 1970-ndatel aastatel kohati fotoliku täpsusega maalitud eksistentsiaalse hõnguga maalidega. Läbi aegade on Pääsuke olnud isepäine tegija, keda pole huvitanud kehtivad trendid ja kunstiseltskonna meeleolud. Tema on alati ajanud oma rida.
Ygaleriis saab näha tema viimaste aastate maale, milles on tugev sürrealismielement ja mis oluliselt erinevad Pääsukese teada-tuntud stiilist. Üleval on mituteist VÄGA erineva mõõtmega õlimaali, kuid ka omapäraseid näituseplakateid kunstniku pikast karjäärist.
Ise on ta kirjutanud:
“ON
Kõik on seal, kuhu see parasjagu ära mahub. Näituse teema, nimi või piltide sisu on INIMSESEKS OLEMISEST. Õieti on see üks ja see sama maal, mis alati pooleli on. Inimesed ja mis neis peidus on., neil peal ja ümber on ja see mis neist põhjustatud on. Sellest piisab. Lõppude lõpuks on ju kõigel mingisugune seletus olemas kui hoolega otsida. Arvan siiski, et maalikunstis kunagi nii ära seletada ei saa et see otsa lõpeb.”
Tiit Pääsuke
Tiit Pääsukese näitus “Maalid” on Y galeriis 21.märtsini.
T I I T P Ä Ä S U K E CV
s. 22.12.1941 Põltsamaal
1957-62 Tartu Kunstikool
1962-63, 1966-71 Eesti Riiklik Kunstiinstituut
enesetäiendus 1974-75 Repini nim.Kunstiakadeemias
1982 Vilniuse Kunstiakadeemias
Alates 1971 Kunstiakadeemia maali ja joonistamise õppejõud
1992-1994 Soome Rovaniemi Kunstikooli(ROTKO) joonistamise,
maalimise ja värvikompositsiooni õppejõud
1994 Lapi ülikooli õppejõud
2000 Eesti Kunstiakadeemia professor, joonistamise õppetooli juhataja
Valik näitusi:
2004 Y-galerii, Tartu
2003 Loomad ja inimesed, EKM,Tallinn
2003 Paratamatus elada ühel ajal , EKM, Tallinn
2003 Lapsepõlv. Laps eesti kunstis , Tartu KM
2002 Kapital, EKM, Tallinn
2002 Pääsuke ja tema endised õpilased, Albu mõis
2002 Maal 2002, Tallinna Kunstihoone
2002 Kadunud pojad, Viljandi Linnagalerii
2001 I Põhjamaade maalitriennaal, Stokholm, Väsby, Rootsi
2001 Eesti maalikunst XX sajandil, Pariis, Prantsusmaa
2000 isiknäitus "Ainult maalid" Eesti Riiklik Kunstimuuseum, Tallinn
2000 "Dejavu" , Tallinna Kunstihoone
2000 "Eesti maalikunst aastatuhande vahetusel", Tallinna Kunstihoone
2000 Eesti kunsti näitus Saksamaal
1999 Eesti kunst ajaleht "Kaleva" kogust, Amos Anderssoni Kunstimuuseum, Helsingi
1999 "Ruum ja vorm.Maalitud mööbel", Tallinna Kunstihoone Galerii
1999 isiknäitus, Eesti Panga Galerii, Tallinn
1999 isiknäitus "Sünnikodu", Põltsamaa kirikla
1998 isiknäitus, Eesti Vabariigi Saatkond Riias, Läti
1998 isiknäitus "Varjab ja valgustab"II, Kastellaanimaja galerii
1997 isiknäitus "Varjab ja valgustab"I, Kärdla kunstigalerii, Hiiumaa
1995 isiknäitus, Viljandi kunstisaal
1995 "Blended I", Riia Väliskunsti Muuseum
1995 isiknäitus "Jooned ja triibud", Tallinna Kunstihoone Galerii
1991 isiknäitus Tartu Kunstimuuseum
1990 "Hailuotoa ja mertä", Oulu, ajaleht "Kaleva" saal, Soome
1985 Baltimaade III maalitriennaal, Vilnius
1983 isiknäitus, TM-Gallerii, Helsingi, Soome
1983 isiknäitus, Oulu Kunstimuuseum, Soome
1983 isiknäitus, Viljandi teater "Ugala"
1983 isiknäitus, Tartu Kunstnike Maja
1982 isiknäitus, Eesti Kunstimuuseum
1973 13 maali, Tallinna Kunstihoone Galerii
1968 esimene esinemine, Kevadnäitus, Tallinna Kunstihoone
Tunnustused:
2000 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia isiknäituse "Ainult maalid" eest
1999 EV teenetemärk, Valgetähe IV klassi orden
1997 Saku õlletehase väljapandud maali aastanäituse preemia
1991 Konrad Mägi medal
1981 Kr.Raua preemia
1978 Vilniuse maalitriennaali preemia
1975 Kr.Raua preemia
Töid kogudes:
Eesti Kunstimuuseum
Tartu Kunstimuuseum
Tallinna Kunstihoone
Viinistu Kunstimuuseum
Eesti Panga kunstikogu
Saku õlletehase kunstikogu
Sadolini kunstikogu
Ajaleht "Kaleva" kunstikogu, Soome
M.Miliuse kunstikogu
M.Lepa kunstikogu
jt. erakogudes Eestis, Soomes, Rootsis, Hollandis, USA-s
Eesti Kunstnike Liidu liige
Eesti Maalikunstnike Liidu liige
Viskiklubi(UBC) liige
Eesti Kalastajate Seltsi Tallinna Klubi liige
“Initsiaal (Poiss ja kala)” 2002 150X120
“Majakale” 2004 200X200
“Koer” 2004 110X120E saal
“Keegi” 1996 151X147
“Puudutab kollast” 1997 200X200
Tiit Pääsukese näituste plakatid läbi aegade
“Väikesed pildid” 2004 a`30X30 (4-ne ja 6-ne tulp)
P saal
“Enesekeskne” 2000 200X200
“Inimlik” 2004 200X200
“Väikesed pildid” 2004 a`30x30 (3-ne tulp)
“Puudutab kollast” 1997 200X200E saal
“Väikesed pildid” 2003 a`30X30 (2eraldi)
“Must ja punane” 2003 100X114Alar Madisson “Jalutuskäik Tartu vaimuga Tartu linnas”
22. – 04. III 2004 P, T saal
Mati Karu
“Kostüümidraama”.
22. – 04. III 2004
Anne Noortekeskuse Multimeedia Labori (Mari Kalkun, Tiit Remm, Kristiina Kriisa, Kadri Soolepp, Bianca Marran Piibe Kolka, Lennart Luhtaru), C@2 (Läti) Kaia Kapsta, Jane Remmi ja Natalie Waldbaumi foto-videoprojekt “Art Merge”.
E-saalis 22. – 04. III 2004
Signe Fideelia Roots “Kurjaloomakobrikas!”
-- maalid, video ja heliinstallatsioon
06. IV – 18. IV 2004
Naiskunsti on meil igasugust. On karmi feministlikku, on pehmet maaemalikku, on pretensioonitut naivistlikku. Aga on ka sellist, kus patsutatakse endale vastu rinda ja öeldakse ?Mina olen naine? ja lastakse feromoonid jooksma. Y-galeriis hiljaaegu eksponeeritud Fideelia (Signe Roots) on Tartus popiks saanud neosümbolismi üks esimesi naisesindajaid. Fideelial on kaks suurt teemat: naise sisemaailm ja omavahelised suhted. Seda just autobiograafilisest vaatepunktist. Ta on kirjutanud rea jutukesi oma lapsepõlvesuhetest vanaemaga, vanatädiga jt. Seal seguneb piinarikas realism muinasjuttude müstikaga ja east tingitud teadvusmoonutustega. Fideelia uuemas loomingus esineb viiteid popkultuurile ja puhtfeministlikku irooniat. Maal ?Sünd? kujutab hiiglaslikku hirmunud silmadega lapsenägu, milles on jaapani hentai-koomiksite mõju. Fideelia üks viimaseid teoseid ?Kust tulevad lapsed? on juba otseselt sarkastiline. Punasele lõõmavale keerisele on markeriga joonistatud karikatuursed stseenid supermarketist, kus müüakse 15 protsenti alla hinnatud mehi (?Average men are in fashion again?/ ?Tavalised mehed on jälle moes?).
Anna Kainulaineni maalid
A-saalis06. IV – 18. IV 2004
Soomlanna Anna Kainulainen on TÜ maaliosakonna paha tüdruk, kes õppejõu Jüri Kase sõnul on nii looja kui hävitaja, rõhuga viimasel. Kirg on soomlanna õige nimi, sest tema maalide teemad on seks ja selle mängud (zoofiilne Greif, sadomasohhistlik Tants, homoteemaline Kommipoisid), hullumeelne flamenco, keha. Isegi jäätis on tema maalidel menstruaalpunane (Naine ja jäätis).
Greif
Greif
Kommipoisid
Mees jäätisega
Naine ja jäätis
Piret Räni “Punk.Fem” fotod, video
19.IV – 02. V 2004
K,P,T saalides
Die (Diana Ostrat) fotoinstallatsioon “Müsteerium 35 aktis”
A-saal
Y-galerii A-saalis on väljas TÜ usuteaduskonna tudengi Diana Ostrati alias Die fotoinstallatsioon. Metal-kultuurile omane rafineeritus seguneb seal pungilikult eksitava näitusepealkirja, Lihtsa teostuse (seebikatega tehtud 10X15 pildid) ja lõpliku tõdemusega, et ka kõige ?müstilisema? naise igapäev koosneb samadest elementidest, mis peaaegu kõigil tema suguõdedel.
04.V – 16. V 2004
NAISMAALIKUNSTNIKUD KUJUTAVAD NAISE ELU ARGISUST
Y galerii jätkab Eesti naiskunsti esitamist! 4.mail avavad Küütri 2 oma näituse “Ihust ja hingest” TÜ kunstide osakonna vilistlased Maris Palgi ja Kaie Luik, kes esindavad Tartus viimastel aastatel jõudsalt kasvava feminiinkunsti koolkonda, mida iseloomustab sümbolismi vormis naise elu tahkude esitamine, naiselike iseloomujoonte ja naiseliku vaimumaailma eripärade rõhutamine.
Samas kui Y galeriis varem esinenud Fideelia paljastas oma teostes naiste varjatud maailma müstilisemat poolt, siis Palgi/Luik rõhutavad eelkõige naiste “salajast” argipoolust. Naised nende maalidel pole n.ö. esindusvormis, neil on omad tavalised ja korduvad mured kuid samas ka omad, meestele enamasti tundmatud rõõmud. Palgi/Luiki maalide naistel on tselluliit, ebamugavad kuid kohustuslikud aksessuaarid (rinnahoidjad), vastikud soorollide poolt määratud kohustused ja probleemid. Kuid samas vist küll ainult nemad suudavad olla õnnelikud lihtsalt rõdu peal vahtides, mullas sobrides, peegli ees punne pigistades.
Jaan Elkeni poolt “naissoost Kaarel Vullaks” tituleeritud Maris Palgi peamine teema on kodu(koht) kogu oma hiilguses ja viletsuses ning naise roll selles. Väga naiseliku iseloomuga Kaie Luik rõhutab rohkem naise keha oma aistinguid. Mõlema maalid on väga eksistentsiaalsed. Objektid neis lihtsalt on ja me ei murra pead, miks.
Palgi ja Luiki maalid võivad meessoost vaatajale tunduda ebamugavad, kuid naised saavad neist väga hästi aru.
Maris Palgi/Kaie Luiki näitus “Ihust ja hingest” on avatud 4. – 16. mai 2004
Margus Kiis, ygalerist
18.V – 30. V 2004
Ülo Vilimaa
“Hingevangla”
18.V – 30. V 2004
Ülo Vilimaa tantsib pintsliga
TEKST: MARGIT-MARIANN KOPPEL
 |  Ülo Vilimaa ja maal Surmatants. |
Ülo Vilimaa on ikka armastanud üllatada. Seekordne pauk tuli ootamatust vallast. Eriti neile, kes teadsid Vilimaad tantsijana ning ballettmeistrina. Maalikunstnik – see oli midagi uut.
Tegelikult võttis Vilimaa lihtsalt 35 aastat hiljem taas pintsli kätte. Mis veel sõgedam, tegi näituse ka! Pealkiri sai kõnekas: “Hingevangla”. Näitus oli Vanalinnastuudio Valges saalis üleval 2.-17. aprillini. 17.-29. maini on pildid üleval Tartus, “Y Galeriis”.
“Mõnikord peab üllatama ka, ei saa ju kogu aeg rutiinis olla,” arvab Ülo Vilimaa ning leiab, et inimene peab tundma ennast ajas ja teadma, kui vana ta on. “Leidsin uue väljenduslaadi, ega muud erinevat olegi. Muusika on ju abstraktne. Igaüks saab seda iseendaks mõelda või sinna sisse mõelda. Kujutav kunst on täpselt sama.”
Noore ja vihasena on Vilimaa ka teatris maale lavastanud. Paljudele meenub kindlasti 1969. aasta mais etendunud balletiõhtu Maalid”, mil laval elustusid Claude Debussy “Impressioon” ja Camille Saint-Saëns “Surmatants”. Nagu Vilimaa oli originaalne ja vaba tantsus, on ta originaalne ja vaba ka kunstis. Tema pildid sünnivad liigutustest ja on väga dünaamilised. Need on teatriinimesele omaselt jutustavad ning tagamõtet peitvad, mille tabamine sõltub vaatajast.
Enda sõnul Vilimaa maalida ei oska ning mängib eelkõige faktuuriga. Ka pildiraamid värvib ta maaliga ühtseks tervikuks.
Vanalinnastuudio Valge saal oli näituse jaoks täistabamus, pakkudes küllaga avarust, õhku ning valgust, andes piltide kirevale värvigammale kutsuva sära, vaatajale ruumi vaadata ja end pildi sisse mõelda. Näituse avamisele tulid väga armsad inimesed, kes millestki lugu peavad. Neid oli üle 60. Kes atraktiivse kultuurisündmuse vastu huvi ei ilmutanud, oli meedia. Vastuvõtt oli publiku poolt sellegipoolest hea, isegi liiga. Vilimaa arvates võib-olla ka sellepärast, et kuna ta diplomeeritud kunstnike kilda ei kuulu, siis ei ole ta kellelegi ohtlik.
Näituse 28 töö nimed polnud üldpealkirjast “Hingevangla” vähem kõnekad: Vapilind, Segased tunded, Tulisügis, Undiin, Saladus, Sünge, Lootus, Turvaline, Kosmoses, Hukk, Arlekinaad, Tantsuteater, Hõõgjõgi, Achyrium, Oduvantshik, Kevad sügises, Jumalaga Vanemuine, Hüvasti konnatiik, Poolnägu, Draakon, Kullapalavik, Brasiliana, Hingevangla ja Surmatants. Maalid sündisid kui palangus – 7 kuuga. Väljundit ihkav hing oli valla ja voogas lõuendile. Maalimise innustuse andsid sõbrad. Lola Liivat, meie esimene abstraktsionist, kes nõuka ajal sai kogu aeg sarjata, sarjata ning veelkord sarjata, tõi mullu suvel pintslid ja värvid, õpetas, kuidas lõuendit raami peale lüüa. Vilimaa käskis jama lõpetada. Kuu aega hiljem katse suvekodus maali teha ebaõnnestus. Asjad lendasid nurka. Kuid augustikuus Tallinna tulles hakkas järsku tulema, tulema, tulema…Nüüd ei suuda ilma maalimata olla.
Piltide nimetused on spontaansed ja paljud pani abikaasa Tiiu, mis autori arvates oli väga hea. Nii saab ka iseendast paremini aru, sest kunsti loomine – see on hetke seisund, hetke mulje, hetke väljund. Millal ta loojani tagasi jõuab, see on päris suur ringtee. Loomeprotsess on nauding, sest just siis toimub sisemine põlemine, mis on lakkamatu võitlus iseendaga. Püstitad eesmärgi, aga ei tea, kuidas sinna jõuda.
Kui pildid hakkasid valmima, oli näituse meetrika olemas. Ikka see igavene küsimus Hingest ja Surmast, Algusest ja Lõpust. Kõik hinged on Vilimaa meelest alati vangis, kuni surm nad päästab. Näitus algas teostega “Hingevangla” ja “Tulisügis”ja lõppes “Surmatantsuga”. Nende vahele jäi pikk galerii tundeid ja ühiskonnakriitikat. Kuid Vilimaa poleks tema ise, kui midagi skandaalset ei pakuks. Vürtsiks olid pildid “Jumalaga Vanemuine” ja “Hüvasti konnatiik”. Konnatiigiks nimetati Vanemuise balletti. See konnatiik oli väga soe ja armas, kuid nüüd on Vilimaa aru saanud, et jäi sinna liiga kauaks.
See näitus, kus domineerisid tumedad toonid, oli hüvastijätt sünge perioodiga. Hing on vaba. Tõsine noormees, kes kolmekümmend viis aastat tagasi maalitud autoportreelt otsa vaatab, ei ole sisimas muutunud. “Vaid elukogemust on nii palju peale tulnud, et tunnen ennast rikkamana ning julgen endaga taas kahekesi jääda,” ütleb juba ka kunstnikule omase väljanägemise saanud, õlgadeni valgete juustega Ülo Vilimaa.
Kontrastide armastajana tahab ta teha järgmise maalide seeria hästi heleda, päikesepaistelise ja optimistliku. “Sünge” ja “Valge” näituse vahepeal on oht, et teda tabab hoopis kirjutamispalang ja ta haarab pintsli asemel hoopis sule – memuaaride kirjutamiseks, ajaloo huvides. Mitte küll endast, vaid teistest inimestest ja paljudest naljakatest kohtumistest, mis elus ette tulnud.
Tanja Muravskaja võttis endale eesmärgiks vaadelda oma modelle mehepilguga - kui seksobjekte. Mängida seega meeste mänge. Fotograafi sõnul on “Man´s Play” tehtud pigem laheda huumoriga kui ülitõsise uurimustööna.
“Kolm aastat tagasi sattus mu kätte pööraselt hea Richard Kerni raamat. Lihtsate vahenditega näitab ta seal naisi kui Chupa Chupsi kompvekke või kui vaniljejäätist. Ka mulle oli esialgu üleskutseks õppida nägema taoliselt. Pärast üleskutset tekkis ka iroonia – naistel (isegi alasti naistel) on ka psühholoogiat ja muud huvitavat,” selgitab Muravskaja vastse näituse saamislugu. Ta hindab kõrgelt ka Bettina Rheimsi ja Helmut Newtoni loomingut.
Tanja Muravskaja on õppinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis ajakirjandust ja töötanud nii reporteri kui toimetajana eri väljaannetes. “Ühel hetkel sai mul nii kõrini, et ei hoolinud enam ajakirjandusest – visuaalne info on mitmekülgsem, pakub rohkem võimalusi ja seega huvi ka,” räägib Muravskaja. Praegu õpib ta Eesti Kunstiakadeemias foto eriala teisel kursusel, pildistab kaanefotosid, intervjuupilte ja moodi ajakirjade tarbeks.
Marko Mägi
Projektiga «Man`s Play» tegi Tanja algust juba kaks ja pool aastat tagasi. Tema esimene modell oli Beatrice, teine kunstnik Sandra Jõgeva.
«Nii see läks – hakkasin oma parimaid sõbrannasid pildistama,» ütleb Tanja. «Tavaliselt on alasti naisi pildistavad fotograafid mehed. Mind hakkas huvitama, kuidas nad seda teevad, mis nippi kasutavad. Aga muidu seda ju teada ei saa, kui ise ei proovi.»
Tanja sõnab, et püüdis suhtuda oma tegevusse irooniliselt, sooviga teha pisut nalja. «Mehed näevad ju naises ainult keha, füüsilist poolt. Püüdsingi siis mõelda nagu mees, aga lõpuks tuli välja hoopis midagi muud. Fotod said äärmiselt sensuaalsed. Kui mehed näevad naist kui seksuaal-objekti, siis mina nagu lihtsalt teist inimest.»
Pilditelt vaatavad kas täies või pooles alastuses vastu modell Beatrice, sportlane Natalja Hissamudtinova, kunstnik Andres Koorti abikaasa Kati Koort, tele- ja raadiosaatejuht Ave-Maria, Vene Teatri näitleja Natalja Murina jt.
Fotograaf meenutab, kuidas pildistas maailmarändur Sirli Sermanit, kel kombeks külla tulles tervituseks büsti näidata. «Mõtlesin, et kasutan selle ära,» räägib Tanja. Näitusel eksponeeritud pilt on tehtud ühe Pelgulinna maja aknast välja vaadatuna. «Seal lähedal töötasid mehed, kes vaatasid meie fotosessiooni eemalt pealt, aga hakkasid siis märkamatult lähemale nihkuma või edasi-tagasi käima. See oli päris naljakas!»
Verni Leivak
Tartu Ülikooli kunstikateedri diplomandid:
Anna Kainulainen “M(h)üsteeria”;
Maret Suurmets “Minu sisemine maailm”
10.VI – 20. VI 2004
Karoliina Kagovere
“Autoportreed (Hüvastijätt)”
18. VI – 4. VII 2004
Merle Tootsi
«Hakuna Matata»
skulpt, assamblaazhid
2 . – 15. VIII 2004
Kunstnik Josh Merle Tootsi on Tartu kunstikooli lõpetanud 1989, kuid seni tegutsenud rohkem Taanis, kus on näha olnud ka tema loomingu eelmised kuus väljapanekut. Esmaspäeval Y-galeriis avatud näitus «Hakuna Matata» on nime saanud samanimelisest assamblaažist, mis koosneb suuremas osas mererannast leitud puutükkidest.
«Tartu on minu kodulinn,» rääkis võõrsil elanud kunstnik. «Seepärast mõtlesin, et minu esimest näitust Eestis on eesõigus näha tartlastel.»
Lustakat jänest kujutav ekspositsiooni nimipilt kannab endas muretuse ideed, ühtlasi pidavat pildiallkirja pandud kaks sõna tähendama suahiili keeles väljendit, mis eesti keeli kõlab umbes nagu «ei ole hullu!». «Saab hakkama ka ilma pintsleid ja värve ostmata,» tõi Tootsi muretusest näite.
Marcus Williams
„Reunion“
3 . – 15. VIII 2004
Oma näituse «Reunion» («Taasühinemine») üles pannud Uus-Meremaa (New Zealand) kunstnik Marcus Williams osaleb ka Mooste festivalil «Postsovkhoz».
Väljapanek on poliitilisest ajaloost ja omamoodi ka Eesti minevikust inspireeritud installatsioon. Williams on vineerist välja saaginud Uus-Meremaa komsomolide ehk Progressive Youth League?i (Progressiivse Noorsoo Liiga) aktivistide näoprofiile. Nende sisse on paigutatud väikesed kõlarid, kust kostavad Williamsi tehtud intervjuud nüüdseks eakate kommunistlike noortega, jutt on ideaalidest ning nende purunemisest.
Jane Remm, Matti Milius, Evelyn Müürsepp, Rainer Vilumaa, Marcus Williams
Leho Rubis
„Mälestusi Indiast“
16 -- 29 VIII 2004
Tartus Y-galeriis avab maalikunstnik Leho Rubis (1975) täna näituse «Mälestusi Indiast», kus on välja pandud maalid ja joonistused, mis inspireeritud kevadel 2003 toimunud uurimis- ja õppekäigust Indiasse.
Maris Palgi, Sandra Jõgeva, -, Kaie Luik
Anne Kook
“Kallis õde”
16 -- 29 VIII 2004
Daisy Lappard
"Poolel Teel"
16 -- 29 VIII 2004
Portreeseeria vaimulik Naatan Haamerist valmis aastal 2002 ja oli esimest korda avalikuse ees näitusel "Vaba voli". Naatan jäi silma kui inimene, kes teeb palju ja läheb sujuvalt ühest rollist teise. Näis, et ta on alati teel, vähemalt mõttes. Mind jäi vaevama küsimus - Kas tempo sel teel pole ehk liiga suur või isegi kohatu?
https://www.valgusepyydja.com/poolel-teel.html
Tartu Fotoklubi näitus
„Pildid“
6. IX – 19 IX 2004
Tartu Ülikooli Y-galerii kõikides näituseruumides saab alates eilsest vaadata Tartu Fotoklubi ülevaatenäitust «Pildid», kus klubiliikmete tööde kõrval on ka tuntud fotokunstnike loomingut kevadisest naiste pildistamise aktsioonist.
Tartu Fotoklubi veerandsaja liikme hulgast on mitmel teemal töid näitusele andnud Liisa Soolepp, Anna-Kaisa Antolainen, Juri Ivanov, Toomas Thetloff, Mihkel Kraav, Eero Talts, Karin Leesmann, Ahti Auväärt, Andrus Lumi, Helina Loid, Priit Kudu ja Katrin Parbus.
Klubi juhatuse esimees Valeri Parhomenko, kes on ühtlasi näituse kuraator, on väljapanekule seadnud ka oma pilte, ent kunstiks ta seda seeriat ei pea. «Need on moefotod,» ütles ta.
Parhomenko fotode modellideks on Tartu Fotoklubiga tihedat koostööd tegeva Tartu Noorte Modellistuudio neiud.
Naised fotodel
Lisaks fotoklubi liikmete loomingule on näitusel «Pildid» välja pandud ka valik fotograafilisest aktsioonist «Naine fotokunstis» osavõtnute töid.
Nende hulgas on Jaan Künnapi, Lembit Michelsoni, Sander Narusbeki, Irina Kivimäe, Ilmar Kruusamäe, Ain Protsini ning Läti elanike Hariis Pelle, Eizhenija Freima-ne, Juris Zebergsi ja Ivars Biva-lovsi pilte, mida nad käisid Tartus jäädvustamas 12. mail.
Vaja suuremat galeriid
Kõik tehtud pildid on aga fotograafiahuviliste laiemal ringil sama hästi kui nägemata, sest aktsiooni tulemused olid välja pandud vaid üheks tunniks järgmisel päeval.
Näitust «Pildid» saab Y-galerii saalides ja neid ühendavas koridoris vaadata 18. septembrini. Kuigi Parhomenko tunnistas ka selle Tartu Ülikooli peahoone vastas keldris tegutseva näitustekoha vajalikkust, peab ta suurema galerii rajamist Tartus hädavajalikuks.
Juba nõukogude ajal tegutsenud Tartu Fotoklubi ärkas juhatuse esimehe sõnul uuele elule aastal 2000. Klubiliikmed käivad koos kolmapäevaõhtuti Tiigi seltsimajas.
Raimu Hanson (Postimees 8. september 2004)
„Location 4 – Valitud asupaigad/Selected Destinations“
keskkonnaesteetika-semiootika – foto, video
(kuraator Rael Artel)
21.IX -- 9.X 2004
21. IX avati Y-galeriis näitus "Valitud sihtkohad/ Selected destinations" ning see toimub rahvusvahelise konverentsi Culture, nature, semiotics: locations IV ühe (visuaalse) paneelina. Näitus keskendub Eestimaa paikadele, nende füüsilistele, emotsionaalsetele ja sotsiaalsetele kvaliteetidele. Kuraator Rael Artel on kutsunud esinema neli eesti noorema generatsiooni (foto)kunstnikku: Margot Kask portreteerib Abruka iidset metsa, Piret Räni seeria "Õhuke kiht maad" käsitleb sama paiga rannajoont, Maiu Kurvitsa "Udu-sudu" keskmes on maastikulõik Tallinna linna piiril ja keskkonnaprobleemid ning Reimo Võsa-Tangsoo seeria "Kuidas uneaeg maailmaaega sisenes" vaatleb Setumaad ning maa- ja linnakeskkonna suhteid.
Maiu Kurvits, Rael Artel
Piret Räni, Kersti Niglas
Enn Tegova, Kaie Luik, Piret Räni
Rühm Ruum 312 (EKA õppejõud)
„TallintARTus“
4 X – 17 X 2004
7 . X avati Tartu Y-galeriis rühmituse Ruum 312A järjekordne näitus . Vaadata on Viivi Aaviku , Jaan Elkeni , Kreg A-Kristringu , Agur Kruusingu , Urve Küttneri , Leonhard Lapini , Tiiu PalloVaigu , Mari Roosvaiti , Kaarel Vulla , Hannes Starkopfi ja Vergo Verniku maale , graafikat , digifotot , skulptuuri ja objektikunsti . EKA ja TÜ õppejõududest koosnev rühmitus sai oma nime EKA kabinetist , kuhu kunagi koondusid EKA üldainete kateedri õppejõud . Tänaseks on osa õppejõududest leidnud rakendust ka mujal , ent juba aastaid stabiilselt näitusi korraldanud Ruum 312 A näitusepõhimõtted on jäänud samaks : korraldada professionaalse tasemega kaasaegse eesti kunsti näitusi nii kodumaal kui väljaspool Eestit .
